Loovisikute toimetuleku uurimine on nagu issanda töö, mis ei lõpe iialgi.
Professor Raili Marling: „Oleme jõudnud kriisi, kus me ei suuda enam kokku leppida, mis on faktid, kes on eksperdid ja mis on elamisväärne elu.“
Ameerika kultuurikriitik Walter Benn Michaels uputab lekkiva postmodernismilaevukese, et purjetada sõna jõul klassivabasse vette.
Vahel on nii, et väga hea muusika päästab keskpärase libreto, „minn(i)e“ puhul on kandev roll just nimelt tekstil, milleta muusikalisel osal oleks vähe öelda.
Mono-ooperis „1982“ on helilooja matemaatiliste võtetega tuletanud ja töödelnud mitmesuguseid lääne muusikaloo kaanoni motiive.
Festival „Üle heli“ andis mõista, et peale ööklubide võiks olla paik, kus eksperimentaalset muusikat pakutakse tihedamini, kui seda nüüdisajal tehakse.
„Viimane duell“ on mitmetasandiline ajaloofilm. Seda võib vaadata vaatemängulise seiklusfilmina, aga seal heidetakse ka halastamatu pilk keskaja lõpu ühiskonnakorraldusele.
„Düüni“ keskmes on inimeste lood. Suur pilt nende taga on olemas, kuid mitte rõhutatud.
Mircea Eliade pärandi eestindamist peab kindlasti jätkama.
Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks.
3. detsembril 2021 möödub sada aastat tõlkija ja aastakümneid eesti kultuurielule rahvusvahelist värvi andnud ajakirjaniku Ita Saksa sünnist.
„Titaani“ lavastajat Julia Ducournaud huvitavad füüsilised vormid ja tajud – ilu ja inetuse vahekord ja moonded, koletislikuks või ebardlikuks peetu, seksuaalsus, soolisus.
Südikalt ja keskendunult musitseerisid TMKK sümfooniaorkestri noored, paljud neist juba teist või kolmat põlve muusikud.
Tallinna a cappella festival polnud traditsiooniline koorifestival, vaid kaldu ansambliesteetika poole.
Arhitektide liit on kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on saja aasta vältel olnud ikka üks: luua ehitatud keskkond, mille üle saab uhke olla.
Erika Henriksson: „Ühiskonnas on meil vaja rohkem mängulisust, mille abil kohaneksime oludega kergemini.“
Punastes retuusides näitleja lavalises olekus oli midagi ebameeldivat, häirivat – mingi ärrituse hunt, mis oli pugenud mängulisuse lambanahka.
Erakoguga kaasas käiv lugu võib kompenseerida kaootilisust ja loosse süvenemine võtta sama palju aega nagu ultrakontseptuaalsete näituste ja teoste läbitöötamine.
XX sajandi alguseks oli vineerist toolipõhi Lutheri vabriku kõige edukam ekspordiartikkel. Tempel „Luterma“ ei anna garantiid, et tool ise on valmistatud just seal.
Lühemas perspektiivis tugevdab pandeemia riigi osatähtsust, kuid pikemas perspektiivis näitab sellise arengu kitsaskohti.
Justė Jonutytė: „Ärge lükake edasi oma esimest ostu liiga kaugele, sest koguja õpib praktikast rohkem kui teooriast, esimene omandatud teos õpetab rohkem kui ükski raamat.“
Disaineritel ei ole raske öelda, et nende töö on ka kunst, kunstnikele aga ei meeldi, kui nende oma sildistatakse disainina.
Kuna handi jumalate pesa võib korraga olla mitmes paigas, tuleb ka nendega vastavalt olukorrale rääkida eri võtteid kasutades.
Kai Aareleid laseb romaanis „Vaikne ookean“ aimuda ühe perekonna hoovustel ja karidel.