Eelarvestrateegias on ette nähtud, et inimeste täitmatu heaoluiha ei rauge.
Vanast saunapuude vedamise kärust kirjutatud luuletus tõi Berit Petolaile Juhan Liivi luuleauhinna. Mis seal käru peal veel on?
Tänavune kevadnäitus on nagu päris näitus. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka seal kaost ja dissonantsi, kuid valik on täpsem, suunatum, selgem ja otsusekindlam.
Sanem Güner: „Isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus.“
Popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks.
„Betoonkauboi“ smugeldab noortefilmi maski taga sisse tundliku ja austava sissevaate Philadelphia kauboide maailma.
Kuigi noorte kuraatorite sõnum näib olevat, et Nõukogude aja probleemid ja ka nende kajastamine on üsna samasugused nagu praegu, oli tollane plakat ennekõike riikliku ideoloogia tööriist.
Uus animafilm „Mitchellid masinate vastu“ pakub märulimeelelahutust, perekonnaemotsiooni ja filosoofilisemat plaani tehisintelligentsi ohtudest.
Aino Perviku miniatuurid on elusad, haprad ja tõsised – hoiaks nagu pihus laulurästa helesinist muna.
On surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad kui mõned teised.
Rohelisest on saanud ajaloos niivõrd võimas sümbol, et me rohelise kasutust keeles ja kultuurides enam isegi ei märka.
Digitehnoloogiate areng, suurandmete kasutamine ja käitumisökonoomika on loonud laiahaardelise inimeste juhtimise ja kontrollimise võimaluse.
Ühismeedia platvormid on ruumiarutelusid hoogustanud, suurendanud teadlikkust ning julgustanud sõna võtma.
Millised on 2021. aasta Eesti muusika feministlikud ilmingud? Siin on ülevaade artistidest, kelle loomingus on viimasel ajal silma paistnud feministlikud jooned.
Estonia uue saali juurdeehitus Tammsaare parki on mõeldav kompromiss: nii säiliks vana maja funktsioon ja väärikus ning teater saaks toimida mitmekülgsemalt.
Neoliberalismi tagasitulek on mitte väike samm edasi, vaid suur samm tagasi.
Film „200 meetrit“ näitab, kuidas inimlikkus üritab peale jääda olukorras, kus valitseb terror ja hirm selle ees.
Arhitektide liidu sajanda tegevusaasta tähistamiseks välja kuulutatud installatsioonivõistluse mitmetähenduslikud võiduideed ärgitavad võtma mõttepausi.
Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?
Robert Traksmann: „Magnetism on jõud, mis meid ühendab – see toob meid kokku ka siis, kui oleme üksteisest kaugel.“
„Ma käisin teatris“ räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast üsna omanäoline teiste kriitikakogumike seas.
Joosep Susi, „Suitsu nurk. Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk““
Angela Hollo, „Digimugavus või digiautonoomia?“
Merle Karro-Kalberg „Võrgustunud ruumikultuuriarutelu“
Eesti Arhitektide Liidu juubeliprogrammi installatsioonivõistlus
Marie Pullerits, „Tantsukunst ja kehalisus keset uusi hübriidvorme“
Mathura, „Pandeemia narratiivid“
Ivika Sillari „Ma käisin teatris“
Ivar Sakk näitusest „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“
Anita Maasalu, „Naiste uus bluus“
Mari Uusküla, „Elav, rõõmus ja vallatu roheline keeles, meeles ja sümboolikas“