Elav, rõõmus ja vallatu roheline keeles, meeles ja sümboolikas

Rohelisest on saanud ajaloos niivõrd võimas sümbol, et me rohelise kasutust keeles ja kultuurides enam isegi ei märka.

MARI UUSKÜLA

Kevad on käes. Põhjamaal oodatakse seda eriti, sest siis tärkab meie ümber palju värve, millest kõige domineerivam on roheline. Kuidas roheline meile mõjub ja miks me seda aega nii väga ootame? Mida hõlmab endas rohelise mõiste ja kuidas on arenenud sõna „roheline“? Kuidas tähistatakse rohelist teistes keeltes ja milliste kultuuriliste sümbolitega rohelist seostatakse?

Roheline värvus

Füüsikaliselt on paika pandud, et roheline on valguse nähtavast osast see väike killuke, mida näeme lainepikkusel 520–570 nanomeetrit. Inimsilm on kõige tundlikum just selle värvuse suhtes ning seepärast on kerge eristada ka rohelise varjundeid. Värvusi aitavad tajuda kepikesed ja kolvikesed, mis asuvad meie silmas – valguse intensiivsusele on tundlikud kolvikesed, värvusi ennast tajuvad kolme liiki kolvikesed, mida kombineeritakse sarnaselt värviteleviisori põhimõtetega (kuid säästan lugejat ja ega ma ole ka ise kuigi hästi inseneriteaduses kodus). Silmadest üksi nägemiseks ei piisa – vaja on ka aju, mis meie rakkudesse tuleva signaali õigesti dekodeerib ja annab käskluse midagi roheliselt tunnetada. Nii näemegi rohelist värvust. Seda muidugi juhul, kui oleme sündinud nn normaalvärvinägemisega, aga meie keskel on ka inimesi, kelle silma ehitus on teistsugune ning see tingib ka nende teistsuguse värvinägemisvõime.¹

Inimesed ja loomaliigid näevad värve erinevalt, kuigi silm ise on evolutsiooniliselt vana ja eri liikidel ka sarnase välimusega elund. Siiski erineb inimese värvinägemise võime mao, ämbliku, kakulise, kassi või koera omast. Näiteks ei tasu koertele osta punast palli, sest koer ei ole võimeline punast eristama, kuna koera silmas on vaid kahte tüüpi kolvikesi. Lisaks ei näe koerad ka rohelist värvust. Mingem siis tagasi inimese värvitaju ning edasi keele ja meele juurde.

Värvinimede keelelisest evolutsioonist

Keel on see imeline vahend, mis võimaldab meil oma mõtteid ja tundeid teistele teatavaks teha ja edasi anda. Keel on midagi enamat kui kommunikatsioonivahend, sest on ju loomadelgi omad kommunikatsioonisüsteemid, millest teised loomad ning isegi inimesed aru saavad. Keelenüanssidesse tasub alati süveneda ja nende peale mõelda. Keel on meile abiks tajukogemuse väljendamisel, sest igaühel meist on pisut erinev elukogemus, kuid keel annab meile võimaluse nähtustest ühtemoodi rääkida. Just aegade jooksul välja kujunenud inimkommunikatsioon ja keele areng teevad võimalikuks oma mõtete väljendamise siin ja praegu, ja ka neile, kes elavad meist nii ruumilises kui ka ajalises mõttes kaugel.

Üheks heaks näiteks on rahvalaulude keel, milles leidub palju kujundeid: keel, mida räägiti väga ammu, kuid mille oleme tänapäeva keelde päranduseks saanud. Keel on elav ja hingav organism, mis muutub ajas ja ruumis, kuid keeles kujunevad ajapikku välja ka oma harjumused ja tavad. Nii oleme eesti keeles harjunud muru, lehti ja puid kirjeldama sõnaga „roheline“. Mõnes teises keeles võib aga rohelise sõna hoopiski puududa. Näiteks võib tuua keeli, kus puudub eristus rohelise ja sinise vahel, aga ka musta, rohelise ja sinise vahel ning lisaks on keeli, milles ühe sõnaga tähistatakse nii kollast, rohelist kui ka sinist.

Brent Berlini ja Paul Kay 1969. aastal avaldatud põhivärvinimetuste evolutsiooniskeemi järgi hakatakse keeltes rohelist eristama alles pärast seda, kui keeles on olemas sõnad musta, valge ja punase jaoks. Sel ajajärgul võib keeles olla veel nn liitkategooriaid. Seega ei pruugi roheline tähistada vaid meile tuntud rohelist värvust, vaid võib endas sisaldada nii musti, siniseid kui ka kollaseid toone – kõik sõltub konkreetse keele värvisüsteemi arengust.² Kuidas see võimalik on? Selgituseks mõned näited, mida võib leida wals.info keeletüpoloogia kaartidelt, kust näeme, et Tšaadis kõneldavas lele keeles või Brasiilias kõneldavas karajá keeles ongi kasutusel liitkategooria kollane-roheline-sinine, samal ajal leidub keeli, kus üks värvinimetus tähistab liitkategooriat must-sinine-roheline, näiteks Paapua Uus-Guineas kõneldavates tifali, kwerka või folopa keeles, samuti Ghanas ja Elevandiluurannikul kõneldavates Aafrika keeltes.³

Alles XX sajandil on hakatud sinisel ja rohelisel keeleliselt vahet tegema ka jaapani ja kõmri keeles. Seega tehakse jaapani keeles tänapäeval vahet ao ’sinine’ ja midori ’roheline’ vahel ning kõmri keeles eristatakse värvikategooriat gwyrdd ’roheline’ kategooriast glas ’sinine’. Kuna klassikalises kõmri keeles tähistas gwyrdd kõige erksamat osa rohelisest ning glas hõlmas nii ülejäänud rohelise kui ka kogu sinise ning osa hallist, on keeleteadlastele huvitav see, et tänapäeva kõmri keele roheline on saadud gwyrdd’i laienemise ning glas’i kategooria kitsenemise teel. Sellised keelemuutused leiavad aset pika aja jooksul, kui piisav hulk inimesi hakkab mingit sõna kasutama mingis konkreetses muutunud tähenduses. Selliseid n-ö laiemaid värvikategooriaid leiame ka klassikalisest ladina keelest, mida värviuurija peab hästi tundma, et ühest keelest teise tõlkida. Ka meie sugulaskeeles ungari keeles tähistas värvisõna kék ’sinine’ nii rohelist, sinist kui ka halli või sinakashalli värvust (nt väljendis kék ló ’sinine hobune’ tähenduses ’hiirjas hobune’, vrd türgi gök at). On põhjust arvata, et ungari keelde laenati sõnatüvi kék turgi keeltest koos tähendusega – seegi tähelepanek ilmestab veel kord keele muutumise fenomeni.⁴

Sinirohelisega on ka vastupidiseid juhtumeid ning neid ei tule otsida kaugelt, võime jääda geograafiliselt Euroopa piiresse. Sinirohelise olemasolu keeltes ei ole üldsegi nii haruldane nähtus. Ka itaalia keeles, milles on tänapäeval kasutusel vähemalt kolm sinise kategooriat blu, azzurro ja celeste (kategooriaga tähistame eristust suurte värvierinevuste vahel nagu eesti lilla ja roosa või kollane ja oranž), toimus sinise jaotumine eraldi kategooriaks alles hiljuti. XX sajandi alguses välja antud itaalia keele murdekaartidelt puuduvad kaardid nii blu kui ka azzurro ja celeste kohta ning sinised leiame kaardi verde ’roheline’ alt. Seega on põhjust arvata, et erinevalt ungari keelest toimus siin vastupidine areng: esmalt oli olemas roheline, seejärel sai eraldi kategooriaks sinine, mis ühtib täpselt Berlini ja Kay evolutsioonilise värvide keelde tulemise järjekorraga – kui keeles on värvinimetus sinine, peavad selles keeles olema ka nimetused must, valge, punane, kollane ja roheline.

Korpuste põhjal on eesti keeles kõige sagedasemad värvinimetused must, valge, punane ja roheline. Rohelisel on muidugi mitu tähendust, mis suurendab tekstides rohelise esinemissagedust. Eesti keeles on sinine ja roheline eri värvid, kuigi piir nende vahel on hägune ja tegelikkuses on raske määrata, millal saab sinakasrohelisest roheline või rohekassinisest sinine. Sageli ongi piiri tõmbamine rohelise ja sinise vahel raske ja meelevaldne tegevus. Uurimistöö käigus on paljud paarid kõnelnud juhtumitest, et kui nad palusid abikaasal või elukaaslasel tuua neile sinist värvi riideeseme, siis see, mille nad lõpuks said, oli roheline, või vastupidi. Eesti keele kõnelejate piiri sinise ja rohelise vahel ei olegi katseliselt kindlaks tehtud. Samal ajal on eesti keeles rohkelt võimalusi sinirohelisest rääkimiseks: smaragd, türkiis, türkiissinine või türkiisroheline on vaid mõned näited, mis aina enam keeles juurduvad. Viimased uurimused inglise keele kohta on näidanud, et brittidel on enam levinud sinirohelise värvi jaoks kasutusel turquoise, kuid ameeriklastel teal – jällegi põhjust vaielda, kumb murre on parem, kuigi soovitan seda mitte teha. Murded ongi oma olemuselt erinevad.

Roheline keeles ja meeles

Omaenda aastatepikkuse psühholingvistilise uurimistöö põhjal võin öelda, et roheline on see värvinimi, mis meenub peaaegu kõigile, kellel olen palunud nimetada nii palju värve, kui ta teab. Tavaliselt on sellises katses värvisõnadel kindel järjekord: paljud alustavad oma loetelu sõnadega punane, sinine, kollane, roheline, teised jällegi sinine, punane, kollane, roheline. Seejärel nimetatakse sageli musta ja valget ning alles seejärel pruuni, halli, roosat, lillat ja oranži, millele järgnevad mitmed liitsõnad ja seguvärvid. Selline järjekord pole omane mitte ainult eesti keelele, vaid seda esineb mitmes Euroopa keeles (soome, ungari, tšehhi, itaalia, vene, läti, leedu jm), millest ma andmeid olen kogunud. Eesti rohelise vasted on teistes keeltes järgmised: soome vihreä, ungari zöld, inglise green, saksa grün, vene зелёный, itaalia, hispaania ja portugali verde, prantsuse vert, türgi yesil, läti zaļā, leedu žalia, poola zielony, tšehhi zelená ja ladina viridis (sõnatüve tähendusest on saadud veel vis – ’jõud’ ja vir – ’mees, (inimene)’).

Nagu loetelus kasutatud tüvede hulk eri keeltes näitab, on rohelise sõnal mitu päritolu. Piirdun siinkohal mõne üksiku sõnapäritolu selgitamisega ja jätan põhjalikumad märkused etümoloogidele mõnes teises kirjutises. Eesti roheline tuleb sõnast „rohi“ muru tähenduses, kuigi paljude meie sugulasrahvaste keeltes, nt soome keeles, kasutatakse rohelise ehk vihreä jaoks vana soome-ugri tüve *wiša ’kibe’, ’mürk’, ’sapine’, mis on olemas ka eesti keeles sõna „viha“ ’sapp, sapine’ kujul. Ungari zöld’i päritolu on täpselt teadmata, kuid on põhjust arvata, et see võib olla laenatud indoeuroopa keelte iraani harust osseedi keelest, kus zäldä tähistas madalat murutüüpi. Ka ungari zöld on ilmselt algselt tähendanud muru, selleks leiame paralleele ungari lähisugulaskeeles mansi keeles. Vanainglise keelde laenati sõnatüvi grēne (omadussõna), grēnian (tegusõna) germaani keeltest, kus see tähistas kasvamist, õitsemist ja viljakust. Romaani keeltes on sõnatüve verde päritolu teadmata, kuid on kindel, et seda kasutati just muru, puude ja lehtede värvi kirjeldamiseks. Hoolimata eri keeltes kasutatavatest sõnatüvedest võib kindlalt väita, et roheline on muru värv, mis on seotud kasvamise ja viljakusega.

Kuigi rohelisel on keeltes ühesugune tähendus, ei ole eri keelte kõnelejad üksmeelel selles osas, milline on prototüübiteooriast lähtuvalt rohelise parim näide ehk nii-öelda kõige rohelisem roheline. Prototüübi teooria rajajaks peetakse Ameerika psühholoogi Eleanor Roschi, kes leidis oma uurimistööle tuginedes, et mõned linnud on paremad lindude esindajad (värvulised) kui teised (pingviin, jaanalind) ning mõned mööbliesemed on rahvakeeles rohkem mööbel (laud, tool, diivan) kui teised (vaip, lauatelefon). Olen uurinud värvinimede paiknemist värviruumis just sellest seisukohast, millised on kõige punasemad punased, kõige kollasemad kollased ja kõige rohelisemad rohelised ja saanud mõõdukat relativistlikku teooriat ehk Sapiri-Whorfi hüpoteesi kinnitavad tulemused, et ka sugulaskeeltes võivad värvide parimad esindajad esineda värviruumis veidi nihkes ehk mitte paikneda samades värviruumi punktides. Näiteks erinevad rohelise parimad näited vene ja tšehhi keeles ehk teisisõnu: kui me tõlgime vene зелёный tšehhi sõnaga zelená peaksime mõtlema, et need mõisted keeleliselt täielikult ei kattu – tšehhi zelená on heledam ja kollakam kui vene зелёный.

Sõnal „roheline“ on eesti keeles mitu tähendust. Roheline kuulub omadussõnade hulka nagu ikka kõik omadust väljendavad sõnad. Värvisõnadele on iseloomulik see, et neid saab vajaduse korral ka nimisõna tähenduses kasutada, nt väljasõit rohelisse või roheliste erakond. Omadussõnadele on iseloomulik asjade omaduste väljendamine. Kuigi omadussõnade omandamist eesti lastekeeles süstemaatiliselt uuritud ei ole, on varasematest inglise lastekeele uuringutest teada, et lastele on värvinimetuste omandamine keeleline kunsttükk. 2019. aastal lastega tehtud uuring, kus neil paluti nimetada nii palju värve, kui nad teavad, ning seejärel näidatud värvidele nimi anda, aga tõendab, et vähemalt eesti lapsed on värvisõnavara ülimalt hästi omandanud. Eesti lastekeele uurija Reili Arguse meelest on see seletatav sellega, et lapsevanemad räägivad oma võsukestega palju värvidest ja nii saavad värvinimed lastele kiirelt selgeks.

Viiskümmend rohelise varjundit

Enne kui rääkida rohelise rohketest varjunditest, mida väljendatakse kommunikatsioonis, oleks paslik teha väike sissevaade värviteooriasse ning vaadata, millistest komponentidest värv koosneb. Kuna olen uuringutes valdavalt tuginenud Wilhelm Friedrich Ostwaldi värviteooriale, kasutades värvide nimetamise testides Ostwaldi värvisüsteemil põhinevaid Color-aidi värvipabereid, siis lähtun just sellest teooriast. Värv koosneb selle järgi kolmest põhikomponendist: värvitoonist (punane, roheline, sinine), heledusest-tumedusest (helelilla, tumehall) ning küllastusest (erepunane, erksinine). Eesti keel on äärmiselt rikas oma liitsõnamoodustuse poolest ja nii saame värvisõnadega moodustada liitsõnu,⁵ millega tähistatakse heledamaid ja tumedamaid värvitoone (nt helekollane, heleroosa, tumepruun, tumepunane) ning värvide erksust või tuhmunud-määrdunud olekut. Lisaks saab eesti keeles moodustada liitsõnu omadus- või nimisõnatäiendiga, nt tuhkhall, sitikmust, taevasinine. Kuna rohelist leidub meie ümber kevadest sügiseni looduses väga palju, on eesti keeles ka lõputult rohelise kirjeldamise sõnu – igaüks neist sõnadest märgib mingit rohelise erilist varjundit. Toon siin välja vaid mõned toredad värvinimed, mille olen oma uurimisreisidel kokku kogunud.

Eksperimendis olen kasutanud kaht katset: loetelukatset ja nimeandmiskatset. Loetelukatset kirjeldasin eespool ning selles palutakse katseisikul nimetada nii palju värvinimesid, kui palju katseisik teab. Nimeandmiskatses näidatakse katseisikule aga 5 × 5 cm suuruseid värvitahvleid ühekaupa hallile alusele asetatuna ja küsitakse: mis värv(i) see on? Katseisiku nimetatud värvinimi kirjutatakse üles täpselt nii, nagu katse­isik oli nimetanud. Nimetatud värvinimedest võib moodustada eri tähendust omavaid rühmi.

Paljud rohelist sisaldavad liitsõnad on saadud võrdluse teel mõne loodusobjektiga: aiaroheline, rohuroheline, kevadise rohu roheline, oraseroheline, leheroheline, lehekonnaroheline, liivaroheline, kuuseroheline, samblaroheline, džungliroheline, kõduroheline, mereroheline, metsaroheline, männiroheline, oliivroheline, sinepiroheline, õunaroheline, poriroheline, vesiroheline, vetikaroheline. Samuti sobivad võrdlusaluseks tehislikud objektid, nt mürkroheline, mürgiroheline, sõduriroheline, potiroheline (ilmselt tuletatud võrdluses potisinisega), pudeliroheline, tankroheline. Hinnangulised on värvinimed nagu ilus roheline, kole roheline, normaalne roheline, tavaline roheline, keskmine roheline, vastik roheline, rõõmuroheline, võltsroheline, lisaks neile kombineeritakse rohelise juurde temperatuurisõnu, nagu soe roheline, külm roheline, jahe roheline ning alati saab eesti keeles moodustada värviliitsõna kas- või jas-tuletisega, nt sinakasroheline, hallikasroheline, mustjasroheline. Kõik huvilised võivad osaleda ühes värvide nimetamise mängus, kus saab ennast proovile panna kokku 606 värvitooni ja -varjundi nimetamisel (colournaming.com/lang/ee). See aga ei tähenda, et kõiki 606 värvi tuleks nimetada (ja see on ka võimatu) – oma panuse teaduse tegemisse võib anda ka vaid kümnele värvile nime andes.

Loetelusid vaadates näeme, et värvinimed on juba oma olemuselt metafoorsed. Ütleme küll õunaroheline, aga keegi pole kunagi seda värvi õunu näinud, ometi teame täpselt värvi tähistajat, kui juhtume tänaval õunrohelist autot või sõbranna seljas õunrohelist kampsunit nägema. Eriti palju kasutatakse seesuguseid metafoorseid värvinimesid moe- ja disainitööstuses. Erinevalt äärmiselt levinud arusaamast, et mehed ja naised räägivad värvidest erinevalt, ei ole meil katsetes statistilisi erinevusi õnnestunud leida. Naised on tavaliselt lihtsalt meelsamini nõus katsetes osalema.⁶

Mis rohelisega seostub?

Koostöös Lausanne’i ülikooli psühholoogidest uurimisrühmaga oleme uurinud ka seda, millist emotsiooni värvid kannavad. Teame, et emotsiooni ja värvi seosed on üle maailma kõneldavates keeltes ja kultuurides sarnased. Näiteks kollast seostatakse valdavalt rõõmu, punast armastusega. Rohelisega seostub 63% eesti keeles vastanutest rahulolu, millele järgnevad emotsioonidest rõõm, huvi, kergendus ja mõnu. ⁷

Eesti keele assotsiatsioonisõnaraamatust,⁸ mida koostatakse eesti keele instituudis, saame teada, et esimene seos, mis meil rohelisega meelde tuleb on muru – 290 vastajast nimetas seda 51. Nimetati veel rohi (36 vastust), punane (28), kollane (20), tee (14), sinine (13), värv (10), aas (9) ja loodus (8). Ülejäänud seoseid nimetati vähem kui 8 korda. Praegu on meie uurimisrühmal pooleli katse, kus palume nimetada kolm sõna, mis seostub mõne värvinimega – ehk saame nii kätte rohkem seoseid. Küsimustikest nähtub ka, et sageli seostub värvisõnaga teine värvisõna (vaata joonist).

Kujundlikud väljendid

Peale värvitooni on rohelisel veel teisigi tähendusi, põhiliselt kasutatakse rohelist sel juhul nimisõnana. Roheline võib osutada noorusele, nt noor, naiivne või elukogemuseta inimene väljendis „oleme veel noored ja rohelised“. Nooruse värvina on roheline kasutuses paljudes keeltes, inglise keeles on ka väljend nooruslikkuse kohta, mida kasutatakse vanemas eas nooruslike inimeste puhul – a green old age.

Kuigi rohelist peetakse üldiselt rahulolu ja rõõmu värviks, kasutatakse seda fraseologismides ka seoses ebameeldivate tunnetega. Ilmselt tuleneb see seosest sapiga (vt rohelise päritolu). Eesti keeles öeldakse „ennast roheliseks vihastama“ või „vihast roheline olema“ ning „kadedusest roheliseks minema“, sama kehtib inglaste puhul (green with envy), sakslastel läheb vihast silme ees kollaseks ja roheliseks (grün und gelb vor den Augen); itaallased värvuvad roheliseks nii vihast (farsi verde per la rabbia), kadedusest (diventare verde per l’individia) kui ka hirmust (essere verde per la paura).

„Rohelisega“ väljendatakse keskkonda ja jätkusuutlikkust propageerivaid liikumisi või nende pooldajaid, nt roheline olema, roheliselt mõtlema, roheline liikumine, roheline eluviis, roheline ideoloogia, roheline energia, roheline partei, roheline erakond, roheline punkt, roheline harta, roheline pealinn või roheline raamat. Rohelise kasutus nendes väljendites on meile arusaadav ning selle moodustusmalli kasutamine suurendab ka selle sõna sagedust tekstides ja korpustes (nagu võis näha juba eespool avaldatud värvinimede esinemissagedusest). Rohelise liikumise teoreetilised ideed on üpris noored. Üks esimesi raamatuid, mis ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtis, oli Rachel Carsoni „Hääletu kevad“. Roheline liikumine ehk ökoliikumine sai alguse 1970ndatel aastatel. Tihti räägitakse ka rohelisest elamisviisist, mida võib keeles kasutada sünonüümselt väljenditega säästlik eluviis ja jätkusuutlik areng. Termin rohepesu aga tähendab ökoeksitamist – keskkonnavaenuliku tegevuse, mida sageli kasutavad suurkorporatsioonid, esitamist ühiskonnale heateona. Tegelikkuses jäädakse endiselt vanade kommete juurde, kasutades keskkonnavaenulikku või jätkusuutmatut tehnikat või tehnoloogiat ning rohepesu kasutatakse vaid reklaamitrikina.⁹

Mõnda värvisümboolikast

Rohelisest kui sümbolist võime rääkida nii mineviku kui ka tänapäeva ida- ja läänekultuurides. Roheline on olnud nii hea kui ka kurja sümbol. Kuna looduses leidub nii palju rohelist, on roheline eluks Maal vältimatult vajalik. Just tänu sellele on rohelisel palju positiivseid tähendusi.

Lääne kultuurides on rohelist peetud eelkõige kevade sümboliks, kuna tärkav muru ja puhkevad pungad meenutavad meile taassündi, elu, viljakust, noorust ja kasvamist. Vanas Kreekas peeti rohelist viljakuse sümboliks. Rohelist tuntakse tänu positiivsele sümboolikale paljudes kultuurides. Põhilised rohelisega seotud sümbolid on loodus, keskkond, armastus, tervis, (igavene) elu, küllus, rõõm, vabadus, tasakaal, rahu ja tarkus. Samuti arvatakse, et rohelisel on tervendav mõju – sõitke nädalavahetuseks linnamelust ära maale ning saategi tubli annuse tervistavat positiivsust. Ajalooliselt on rohelist positiivseks peetud paljudes kultuurides: Jaapanis, keldi traditsioonis, Iirimaal, mauridel jt rahvaste juures. Moslemitel on roheline koos valgega prohvet Muhamedi lemmikvärvid. Paradiisi kujutatakse islamis rohelise aiana ja seetõttu kasutatakse rohelist rohkelt islami usku riikide lippudel, nt Iraan, Bangladesh, Pakistan.⁹

Lääne-Euroopas oli kombeks kanda õukondlikel kevadrituaalidel tihti rohelist ning sellest sai nooruse ja ka armastuse värv. Rohelise mõju oli nii suur, et kunstnikud riietasid rohelisse noori viljakaid naisi. Jan van Eyck on kujutanud oma maailmakuulsal maalil „Arnolfini abielupaar“ (u 1435) naist pudelrohelises kleidis. Palju sajandeid nägid kunstnikud vaeva, et saada rohelist pigmenti, mis oleks sama püsiv nagu teised värvid. Aegade jooksul tekkisid ka oma lemmikud. Émeraude ehk smaragdroheline oli Paul Cézanne’i üks lemmikvärvidest, rohelise hallikat varjundit kasutas art déco kunstnik Tamara de Lempicka.¹⁰ Samuti võib öelda, et rohelisearmastus ei ole kuhugi kadunud. Pantone – mille värvide järgi elavad nii moetööstus, tootedisainitööstus, trükitööstus kui ka muud tööstus- ja disainiharud – valib igal aastal välja oma aasta värvi. 2013. aasta värviks oli smaragdroheline (ingl emerald), 2017. aasta värviks aga greenery, mida võiks ehk tõlkida roheluseks.

Rohelisest on saanud niivõrd võimas sümbol, et me selle kasutust keeles ja kultuuris enam ei märkagi. Ometi on hea teada, et alles 1914. aastal võeti San Francisco haiglas esimest korda kasutusele roheline kirurgikittel. Tänapäeval valmistatakse meditsiinitöötajate riietust mitmes värvitoonis rohelistest kangastest. Põhjuseks on just seesama rahuliku ja positiivsena mõjuv toon, mis tasakaalustab punast ning annab operatsioonitoas kirurgi silmadele puhkust.⁹

Eurovisioni lauluvõistlusest on meile tuntuks saanud green room’i ehk rohelise toa mõiste. See nimetus pärineb Londonist, kus Saint Jamesi kirikus on roheline tuba, kuhu minnakse siis, kui vajatakse abi ja tahetakse olla omaette. Alates 1678. aastast on Inglismaa teatrites alati olnud green room, mille seinad ongi värvitud rahustavalt roheliseks, et näitlejad saaksid seal enne lavale minekut närve rahustada.

Rohelist on ajalooliselt seostatud ka kapriissuse, mürgi ja kurjusega ning selle arusaama alged pärinevad antiik­ajast, kui vanakreeka filosoof Platon pakkus välja, et rohelist võiks saada punase ja musta segamisel. Antiikrahvastele omaselt paigutati punane ja roheline nn keskmiste värvide hulka musta ja valge vahel.¹⁰

Nii kunstnikud kui ka rõivatööstus nägid sajandeid vaeva, et rohelist värvi kokku segada, kuna sinise ja kollase värvuse segamist ei tuntud või ei soositud. Rohelise saamiseks kasutati eri taimi: musta leedrit, värvireseedat, kollast võhumõõka, hapuoblikat, hobumadarat, verevat sõrmkübarat jne. Eri andmetel oli selliseid taimi ligi 50. Keskaegsetel rõivavärvalitel, kes töötasid gildides, millele olid omased mitmed piiranguid, ei tohtinud ühes ja samas gildis rohelist kokku segada, kuna ühtede pärusmaaks olid mustad ja sinised värvused, teised töötasid aga punase ja kollasega. Kuid peale taimede kasutati rohelise saamiseks ka keemilisi ühendeid, millest mõni osutus surmavalt mürgiseks. Üheks selliseks värviks oli nn Scheele roheline (selle avastaja Carl Wilhelm Scheele järgi), oma olemuselt mürgise arseeni ja äädikhappe ühend, millega värviti XIX sajandil rohelise populaarsuse tõttu tapeete. Rohelise tapeedi armastus sai ilmselt saatuslikuks ka St. Helena saarele pagendatud Napoleon Bonaparte’ile, kelle surma põhjusena kahtlustatakse samuti arseenimürgitust.¹⁰

Rohelise pahupoole kohta leidub legende ja uskumusi alates XII sajandist, kui rohelist kujutati kuratliku või deemonliku värvina. Ilmselt olid selle üheks põhjuseks vastuolud kristlaste ja moslemite vahel ning aset leidnud ristisõjad. Shakespeare’i ajal ei soovinud näitlejad laval kanda rohelist, kuna see tähistas halba ennet ning see uskumus püsis XIX sajandini. Vassili Kandinsky on aga kirjutanud rohelisest nii: „Puhas roheline on kõige nüristavam võimalik värv. Roheline on nagu hea tervise juures olev paks lehm, kes lesib tardunult, suutes vaid mäletseda ja oma rumalate ilmetute silmadega maailma vaadata.“

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Kaldun siiski arvama, et eestlastele seostub roheline tärkava loodusega, mida siinsel põhjamaal talvekuudel taga igatsetakse ning mille looduses nägemisega meie vaim virgub ja tärkab, et saaksime suvisel ajal täie jõuga toimetada.

Mari Uusküla on psühholingvist, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika ja tõlketeaduse dotsent.

1 Mari Uusküla, Teadlane teab: miks on muru roheline? – ERR 19. IX 2017.

2 Mari Uusküla, Urmas Sutrop, Värvinimede raamat. EKSA, Tallinn 2011.

3 https://wals.info/feature/134A#4/-2.47/123.54

4 Mari Bogatkin (Uusküla), Värvinimed ungari keeles. Põhinimed, nende struktuur ja kujunemine. Tartu ülikool, käsikirjaline magistritöö 2005.

5 Vilja Oja, Võrdlusel baseeruvaist värviliitsõnadest. – Keel ja Kirjandus 1995, nr 12, 809–817.

6 Mari Uusküla, Uuring selgitas, kas naiste värvimaailm on meeste omast mitmekesisem. – ERR 20. VI 2019.

7 Millist emotsiooni värvid kannavad?

8 Assotsiatsioonisõnastik (eki.ee)

9 Tiit Kuningas, Roheline : roheline ajaloos, kultuurides ja looduses. Koolibri, Tallinn 2015.

10 Kassia St. Clair, Värvide salaelu. Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, Tallinn 2019.