Kas peab ainult häälte peale mõtlema, kui riigi ja rahva heaolu on kaalu peal? Naistel kohvikuskäik ära keelata, elureform on vaja läbi viia!
Euroopa juhtide kriisiohjamise meistrivõistlustel tuli ülekaalukalt võitjaks Saksamaa naistandem.
Koroonapandeemia on reaalajas näidanud, et nii liberaalsusel kui ka konservatiivsusel on looduslikus valikus oma väärtus, sõltub vaid ajastusest, millal on emb-kumb kohane.
„Visa hing“ näitas uut tüüpi eneseiroonilist märulikangelast jõulufilmis, kus jõule on kergendust pakkuvalt vähe.
Millalgi murdis teadus ikkagi valitsuse kollektiivsesse ajju sisse. Pigem kõrvalteid kaudu kui ettenähtud institutsionaalsuse redeleid pidi.
Iiri-Eesti koostöönäitus „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ toob uuel aastal esile puidu kui materjali töötlemisel kaduma kippuva unikaalsuse.
Universumit kui ülimalt keerukat süsteemi saab tervikuna mõista vaid holistlikult või koguni teleoloogiliselt.
Valga ja Valka on saanud ühise linnakeskuse, kus võib üle piiri kiikuda, promenaadi mööda Eestist Lätti jalutada, Valga ja Valka jõulukuuske imetleda.
Valle-Sten Maiste: „Teater leidku aset vahetult siin ja praegu ning säiligu mehaanilise reprodutseerimise eelsetele kunstitöödele omane ainulaadsuse aura.“
Kaljo Põllu näitus „Mütoloogiline muinasmaailm“ on katkeline, kuid ka soomeugrilaste maailmataju on juba ammustest aegadest olnud mingis mõttes samasugune.
Püsib vajadus kirjandusliku telesaate järele, kus oleks eri võttepaikade, nägude, teemade ja meeleolude mikstuur, kus meie kaasaegne kirjandus saaks oma ampsu rahvustelevisiooni eetriajast.
Mis seob optimismi esinemishirmu ja lahkuminemisärevusega? Kõiki neid saab seletada evolutsioonilisest vaatevinklist.
Mis on tänapäeva rahvakultuur ja kas see vajab eestkõnelejat? Sel teemal on vaja kooskõnelemist ja üksteisest arusaamist – ühist keelt.
Salto ruumide kasutajaid tabab äratundmisrõõm: nende loodud hooneid ühendab esteetika ning võimalus ruumis ekselda.
ÕSis ja Sõnaveebis esitatud liikuvuse kahe põhitähenduse paigastliigutamine ja hajutus ähmastab asjatult uute tähenduste külgepookimisega selget eestikeelsust.
Lola Liivati sinisele pühendunud looming pakub digiajastul võimendavat ruumikogemust. See on virtuaalkunsti põlvkonna kohtumine materiaalse sinise immateriaalsusega.
Küborgide kaitseks väljaastumine on James Lovelocki poolt mõnevõrra ootamatu, iseäranis ootamatu on aga tõeliselt tehisliku lülitamine evolutsiooni ahelasse.
Mudlum on oma asja-armastuse arendanud täiuseni – inimene särab asjadest ja ruumidest läbi.
Kahtlemata väärib see kava kohta kõikides Johannes de Crocheo kategooriates, aga eelkõige väärib see kohta ühes ideaalses jõuluidüllis.
Karolin Poska „Sinu nirvaanale“ on kogemuslik rännak näilise puhtuse teel tõelise puhastumiseni.
Paide teatri ja Musta Kasti „Carmeni“ lugu, stiil, sõnum, meeleolu, tegijad, aeg, koht, publik – kõik see kokku mõjub ootamatult uudselt ja värskelt.
Kadri Mälgu kunstis on algmuster segunenud paljude hilisemate kihistustega nii ühistunde, kultuurinähtuste kui ka autori isiklike üleelamiste ja tunnete näol.
Andrei Kontšalovski uue filmi „Kallid seltsimehed“ õnnestumise taga on loo helistik ja keeruline naispeategelane.
„Mephistopheles“ ei ole ainult lugu peategelasest Linnar Priimäest, vaid ka sissevaade filmitegijasse ning tema rolli loojana.
Siim Pauklin, „A. D. 2020 mikroskoobi all“
Lauri Laanisto teadusaasta ülevaade
Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed
Hent Kalmo, „Maa ei maga. Aastavahetuse mõtteid“
Mari Peegel, „„Plekktrummi raamatute“ särin ja luhtumine“
Keele-elu. Peep Nemvalts, „Liikuvuse liigutamine“
Laurits Leedjärve „Rännakud kõiksuses“
Salto arhitektide näitus „Maketid“
Karolin Poska „Sinu nirvaanale“
Mängufilm „Kallid seltsimehed!“