Lõplikku selgust riigieelarve ridade osas tuleb kultuuriasutustel oodata uue aastani.
Suurema palga teenimist takistab naiste „vale“ erialavalik, suurem hoolduskoormus ja tagasihoidlikkus palgaläbirääkimistel.
Margaret Atwood osutab õõvastava veenvusega, kui õrn on piir demokraatia ja totalitaarse riigikorra vahel.
Giorgio Bongiovanni „Don Pasquale“ lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitmekülgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama.
Dramaturg Laur Kaunissaare: „Ma ei usu, et üheski kunstivaldkonnas oleks dramaturgi panus üleliigne.“
Maantee ei pea olema vaid liiklemiseks. See võiks olla palju enamat: rääkida meie elust ja kultuurist, pakkuda hunnitute loodusvaadetega üksluise sõidu vahele puhkehetki.
Koos maanteedega on ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid, mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud.
Näituse „Tiiger ruumis“ kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis.
Paraku kipub ratsionaalselt konstrueeritud nüüdismuusika sageli eirama ka loodust ennast ehk muusikalisi tajunorme.
Theatrumi „Poeg“ on kaugel täiuslikkusest, ent müts maha tegijate ees teema tõstatamise eest. See lavastus peaks olema vanemale kooliastmele kohustuslik vaatamine ja aruteluaines.
Lavastaja Aare Toikka on VAT-teatris Verona kuulsa armuloo teada-tuntud selgroo ümber meisterdanud oma versiooni.
Kui võitlus käib ühiskonna tekitatud ebavõrdsete suhete kaotamise eest, on võrdsuse küsimuses loodusteaduste poole pöördumine tulutu. Tuleks otse välja öelda, et see või teine võrdsus ühiskonnas ei meeldi.
Ühe kuuldemänguga ei kao levinud arvamused kuhugi, kuid sest saadu on kõigile muusikaõppuritele ja niisama muusikutele toeks ses hinnangurohkes ühiskonnas.
Veljo Tormise muusikaga on tehtud palju lavastusi, mis on ühtlasi hingematvalt kaunid ja hirmus koledad.
Kuidas seletada pilte lastefolkloori kaudu ehk Kujundliku mõtlemise arendamisest piltmõistatuste abil
Veiko Õunpuu „Viimastes“ leidub palju tema filmidele iseloomulikku, aga kindlasti pakub see uue ja värskendava filmikogemuse.
14. Jaapani animafilmide festival JAFF pakub nii animafilmidest kui mängufilmidest koosnevat kirjut programmi.
Eva Labotkin on teinud näituse, mille külastamine võiks olla igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja siiski saavutada reeglipärane tulemus.
California on olnud teerajaja mittemateriaalse kapitali maine- ja muuks kasumiks teisendamisel. Seda kogemust saab rakendada ka Eestis.
Erkki Juhandi: „Kunstnikud on Jaani ja ka Viimsi Püha Jaakobi kiriku galerii omaks võtnud, jääb vaid loota, et meie tegevust on märganud ka publik.“
Andrus Kasemaa pealtnäha magusate muinasjuttude ja naljakate šaržide taga on siiras südamevalu Eesti looduse pärast.
Venemaa liidrid on loobunud hoolimast, mis neist arvatakse, riik omandab taas kurjuse impeeriumi maine.
Mõnus Tallinn on ainult tahtmise ja mõistmise kaugusel. Pealinnal on mere, järve ja metsa vahel huvitava ja hea linnaruumina täiesti piisavalt potentsiaali.
Tänavuse luuletõlkeauhinna on pälvinud Carolina Pihelgas ning toimetajaauhinna Kajar Pruul.
Fotoseeria, mis muudab nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse.
Joosep Vesselovi „Linna laul“ on üks tore rahvaluule lugemisest küllastunud Tartu tudengi temp.
Öömajandus on pandeemiapiirangute tõttu kõvasti räsida saanud.
Evi Arujärv, „Otsides varjatud ilu“
Tanel Vallimäe, „Sallivus ja võrdsus maailmavaatelistes vaidlustes“
Rein Ruutsoo, „Poliitikast ja moraalist“
Piret Voolaid, „Lehm akna taga“
Intervjuu dramaturg Laur Kaunissarega
Sille Pihlaku ja Siim Tuksami Eesti esimene disainmast