Kultuuripaleede ehitamiseks käivitatud reegliteta mäng soovitud lõpptulemuseni viia ei saa.
Suur osa MEMRI tegevusest seisneb tagurlike ning antisemiitlike seisukohtade kajastamises. Tõlgitakse islamivaimulike sõnavõtte, kus siunatakse juute ja homoseksuaale ning õigustatakse naistevastast vägivalda.
Võib-olla õpetas eriolukord meile just seda, et vajame emotsioonide setitamiseks aega, sest üksteise peale kuhjuvad emotsioonid, eriti muusikaelamused, on ju tegelikult väsitavad.
Christopher Nolani isikupära põhiallikad on film noir, ratsionaalne loogika ja radikaalne skepsis. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta neist allikaist eemaldunud.
Metsanduse ühiskondlik kokkulepe jäi sündimata, sest poliitiline konjunktuur ja RMK valisid metsapoleemikas puidutööstuse poole.
Jevgeni Zolotko suvistel näitustel on loomingulised impulsid sulandunud hübriidautorsusse, kus kollektiivne 1 + 1 annab kokku midagi enamat kui kaks.
„Banksy. Lindprii kunsti tõus“ on traditsiooniline lineaarne jutustav lugu, kus visatakse õhku ka mõtlemapanevaid küsimusi, aga puudu jääb see miski, mis tõstaks filmi kõrgemale tavalisest dokumentaalfilmist.
Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus.
Joogilaulude paraadi asemel oli Vana Tallinna gala kava seekord mõõdukalt läbikomponeeritud ning pühendatud Tšaikovskile.
Festival „Kratt“ on motiveeriv, sest just väiksemates kohtades puudub õpilaste vähesuse tõttu sageli võimalus moodustada orkestreid või isegi suuremaid ansambleid.
Teise vaatuse varjuteater annab Helen Rekkori lavastatud „Sõsara sõrmeluudele“ jutu ja liikumise kõrval kolmanda dimensiooni.
Linnakära eest põgenetakse küll mere äärde, kuid rannaküla liikumisviis kipub ikkagi olema autokeskne ja naabritega ei suhelda.
Nüüd peab uurima, kuidas kohandada praegust infrastruktuuri mugavamate ühenduste saavutamiseks ning mida ollakse valmis ohverdama.
„Tuhatnelja edasi!“ ja „Kiosk“ on läti lastekirjanduse tippteosed, mille ilmumise üle on põhjust rõõmu tunda.
Arhitektuurimuuseumi suvilaarhitektuuri näitus tuletab meelde, et arhitektuuriajalool on kandev roll minevikupildi loomisel.
Erik Alalooga „Poeesias ja vägivallas“ kombitakse küll teatri ja sinna loodud tehisliku simulatsiooni võimalusi, kuid ei suudeta veel vaatajat mängu haarata.
RIBOCA 2 on üsna väike, kuid vaimselt ja tunderõhu poolest kompaktne ühiskonna kommentaar.
Jevgeni Zolotko: „Raske on valida tähtsat, aga veel raskem on valida seda, mis ei ole tähtis.“
Tallinna kammermuusika festivalil ei antud kõrvale puhkamiseks aega. Tihe kava tõi seosterohkeid elamusi, mis kõrvade puhkamise aegu taas meenuvad.
Kõneldud ja mõteldud Madis Kõivu maalinäituse puhul Tartu ülikooli humanitaarteaduste õppehoone trepigaleriis
Meil on hädasti vaja mõista, et mets ei ole lihtsalt puiduvabrik ja paik, kus hobi korras jahil käiakse. Mets on tipptasemel looduse looming.
Läti kirjanduse viimaste aastate suurim töövõit on pikaajalise mõtlemise ja rahastamise saavutamine.
Tehnoloogiline kunstnik teeb äraunustatud kolast esteetilise kogemuse. Miski, mis on tehnilises mõttes kultuuris osalemise mänguväljalt ammu lahkunud, tuuakse sinna tagasi.
Catherynne M. Valente „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ väärib esiletõstu ühe ereda õiena meie tõlkekirjanduse rikkalikul lilleaasal.
Hille Hanso, „Lähis-Ida on infosõdade, kallutatud uudiste ja laimu levila“
Eduard Parhomenko, „Ruumi saatusest Madis Kõivu maalidel“
Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ ja Anete Melece „Kiosk“
Riia II nüüdiskunsti biennaal RIBOCA 2
Noorte klassikalise muusika festival „Kratt“
Tarmo Pikner, „Mis jääb linnadevaheliste kiirete ühenduste vahele?“
näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“
Supersonicumi „Poeesia ja vägivald“