Võta haamer ja tee endale lavastus

Tehnoloogiline kunstnik teeb äraunustatud kolast esteetilise kogemuse. Miski, mis on tehnilises mõttes kultuuris osalemise mänguväljalt ammu lahkunud, tuuakse sinna tagasi.

ANDRUS LAANSALU

Supersonicumi „Poeesia ja vägivald“, lavastaja, objektide autor ja helikujundaja Erik Alalooga, kostüümikunstnik Urmas Lüüs, liikumisjuht Anni Zupping, valguskunstnik Karolin Tamm. Mängivad Anni Zupping, Eline Selgis, Stella Kruusamägi ja Katrin Kubber. Esietendus 19. VIII Tallinnas ARSi kunstilinnaku Stuudio 98s.

Ma ei kavatse teha nägu, nagu oleksin eemalseisev kriitik, kes avaldab oma sõltumatut arvamust. Minu loominguline tegevus on olnud pikka aega seotud Erik Alalooga loomingulise tegevusega ning ka „Poeesia ja vägivalla“ lavastusega on mul teoreetiliste artiklite ja teemade läbiarutamise kaudu mõningane seotus. Lavastusprotsessis ma siiski ei osalenud, see jätab mulle võimaluse kirjutada positsioonilt, kus ma tean kooste­loogikast märksa rohkem kui puhtalt lehelt sisenenud arvustaja, aga olen siiski väljaspool sündmust.

Teataval määral surun ma kirjutades materjalile peale oma eelistused ja huvifookused ning seejuures jätan teadlikult kõrvale mitmed Alaloogale ja lavastusgrupile tähtsad mõisted ja ankrupunktid. Näiteks ei huvita mind selle lavastuse juures ei poeesia ega vägivald. See võib kõlada nii, nagu ma viskaks lavastusest lavastuse välja, aga siiski ei. Lihtsalt tänu pikaajalisele koostööle Alaloogaga näen ma hoopis midagi muud kui see, mis laval otseselt toimub. Tegelikult näen lausa ühte teist lavastust.

Kõigepealt, mind ei huvitanud üldse toimuva narratiivne kude. Kas kujutatud tegevused ja seisundid viitasid kuhugi väljapoole, mingitele teistele tegevustele ja seisunditele? Kui ka viitasid, mind see absoluutselt ei huvitanud. Ma ei arva muidugi, et keegi peaks minu huvipuudusega kaasa tulema, aga kui tuleb, siis pakun hoopis ühte teist arusaamisplatvormi kogu tegevuse mõistmiseks.

Minu vaatamisfookus on tehniline. Mis on toimunud tehnilises struktuuris, objektides, võrreldes Alalooga varasemate lavastustega? Kas näen mingite koosteprintsiipide muutumist? Kas asjad teevad midagi muud kui varem? Kas see üldse on oluline, et nad teeks midagi muud? Kui arvestada, et tegemist on Alalooga doktoritöö juurde kuuluva lavastusega, siis täiesti loogiline on eeldada, et praegu esitatav võib olla ka varasemate tehniliste eksperimentide kokkuvõte läbimõeldumal ja korrastatumal kujul.

Erik Alalooga praegused masinad on varjatumad, segasemad ja teevad mingit oma asja, millest vaataja kaugeltki alati täpselt aru ei saa.

Kärt Petser

Võib kohe ära öelda, et muutusi on märgata. Kindlasti pole tegemist eelneva korrastatuma kordamisega. Objektid on muutunud keerukamaks, väiksemaks ja mingil määral raskemini identifitseeritavaks. Vanasti olid Alalooga objektid tihtipeale suured: kui ikka mingid rauast odad langesid vaataja silmnäo suunas, siis see masin oli paras rasketööstuslik kolakas (ning selle hilisem mahamonteerimine ja arhiveerimine nõudis nii tehnilist taipu kui ka toorest jõudu). Alalooga praegused masinad on silmatorkavalt kahanenud. Nad võivad küll moodustada toasuuruse võrgustiku (ja see võrgustik on ka omaette masin), aga nad on varjatumad, segasemad ja teevad mingit oma asja, millest vaataja kaugeltki alati täpselt aru ei saa.

Selle arusaamatuse olulisust peab natuke lahti seletama. Kunagi enne, tehnoloogilise teatri varasemates faasides, tundus esteetilist kogemust tootvate mehaaniliste lotech-masinate juures kõige olulisem omadus jälgitavus. Digitaalsed ja elektroonilised lahendused tegutsevad kinnise kasti sees, nad teevad midagi, ja see on vahel väga keeruline. Vaataja näeb tulemust, aga ei näe, kuidas see saavutatakse. Selleks, et vaatajat sündmusele lähemale tuua, tundus toona hea printsiip kasutada võimalikult arusaadavaid seadmeid ja ülekandeid. Kett, hammasratas ja pöörlemine on jälgitavad ja arusaadavad.

Nüüdseks on saabunud aeg liikuda selle printsiibi juurest edasi ja Alalooga ongi oma lavastuses leidnud ühe uue võimaliku suuna. Seosed ja järgnevused, mida masinad tema uues töös produtseerivad, ei ole otseselt keerulised. Aga toores analoogtehnika teeb selles midagi, millest kaugeltki mitte kogu aeg ei ole selgelt aru saada, milliselt seadmelt täpselt ja kuidas tuleb impulss, mis järgneva ahela liikuma lükkab. Vajadusest tehnilisi seoseid vaatajale selgelt ette mängida on siin hakatud üle kasvama ning ma arvan, et see on põhjendatud käik.

Edasi, Alalooga lavareaalsused näevad tihti välja nagu klassikaline aurupunk, ainult tooremad ja vähem estetiseeritud. Klassikalise aurupungi üks suuremaid probleeme tänapäeval on, et tal õnnestub harva olla midagi rohkemat kui dekoratsioon. Tehakse oivalisi, lihvitud ja detailideni väljaarendatud kostüümidraamasid, relvi ja masinaid. Õnnetuseks on need ikka ja alati ainult dekoratsioon. Nad ei tee praktikas mitte midagi muud, kui on lihtsalt ilusad vaadata. Alalooga aurupungiga on olukord teistsugune. Tema loodud keskkond tegutseb ja teeb kogu aeg midagi.

Saabusin etendusele mootorrattaga Eesti teisest otsast ja mul ei olnud aega kostüümi vahetada. Nii et ma vaatasin korra oma sõiduriiete alla käivat plastik­armorit ja otsustasin, et jah, see on see koht, kus kõige kohasem riietus teatrisse minekuks ongi seesama plastik­armor oma ehedal kujul. Sest see näeb välja nagu miski auru- ja küberpungi vahealasse jääv ning tema omapära on, et ta ei ole dekoratsioon – ta on täisfunktsionaalne, ja tema ulmefilmist pärit väljanägemise ainus põhjus on kaitsefunktsioon. Täpselt nagu Alalooga masinad jäävad sinnasamasse vahealasse ja ka nende omapära on, et nad ei ole dekoratsioon.

Aga nende funktsioon ei seisne nende kasulikkuses. Puhtrakendusliku nurga alt vaadates on need masinad täiesti kasutud. Nende kasulikkus on milleski muus: nad genereerivad esteetilist kogemust, jõuvektorite ristumise ja põrkumise füüsilist läbielamist ilma nende jõuvektoritega reaalselt kohtumata. See on erinevus mootorratturi plastikarmorist: plastikarmor on disainitud just jõuvektoritega kohtuma ja sellele kohtumisele vastu panema.

Alalooga praeguse perioodi töödes on tugevalt esil brikolaaži mõiste. Brikolaaž, meisterdamine, on miski, mis vastandub insenertehnilisele läbimõeldud komponeerimisele. Insener teab alati, millised on tugevusarvutused, milliseid valemeid tuleb kasutada, millised on materjalide omadused ja mida nõuavad eeskirjad. Ta planeerib ja kavandab kõik täpselt ette (vähemalt ideaalis on see nii) ja siis laseb oma idee teostada õigetest materjalidest õigete töövõtete ja tööriistadega. Brikolöör, meisterdaja – tema ei tee kunagi midagi sellist. Meisterdajat suunab ressursipuudus: tal pole kunagi piisavalt raha, aega, materjale, tööriistu, ja sageli isegi mitte teadmisi, kuidas ülesanne tuleks lahendada.

See on väga sarnane tehnoloogilisel väljal töötava kunstniku olukorrale. Seadmed ja konstruktsioonid on vaja tööle saada, aga kuidas? See selgub tegemise käigus, katse-eksituse meetod viib mingisugustele tulemustele, ja kui ei vii piisavalt kasutatavalt, tuleb teha mingid teised seadmed ja mingid teised konstruktsioonid. Just seda Alalooga oma lavastusgrupiga tegigi. Nad välistasid isegi ehituspoe (mis muidu on tehnoloogilise kunstniku lähim abiline). Kõik asjad lihtsalt tekkisid, ilmusid prügi­kastidest ja mahaunustatud rämpsu­kuhjadest, vanadest kappidest ja tolmunud garaažinurkadest.

Tehnoloogiline kunstnik teeb ära­unustatud kolast esteetilise kogemuse. Miski, mis on tehnilises mõttes ammu lahkunud kultuuris osalemise mänguväljalt, tuuakse sinna tagasi, ja nüüd tegutseb ta seal edasi oma vigasuse läbi – katkiolekust on saanud väärtus.

Üks asi, mida ma oluliseks pean, ja mis ei ole otseselt vaatajale eksponeeritud, aga mis siiski on esitajate lavalisest tegevusest näha, on selle lavastuse koosteprintsiip. Naised, kes on laval, koostasid ja ehitasid laval olevaid masinaid koos Alaloogaga, neid ei asetatud tehniliste seoste ja kostüümide sisse, lahendused, mida laval näeme, on suures osas nende valikud. See on oluline printsiip: sa tunned masinat, mille oled ehitanud, oluliselt paremini kui masinat, mida lihtsalt kasutad, teadmata, kuidas ta on seestpoolt komponeeritud. See tundmine väljendub selgelt viisis, kuidas sa seda masinat pärast praktikas kasutad. Tead tema piire, ja ühtlasi ka seda, kus ta veel katki ei lähe. Aga sellised brikolaaži käigus tekkinud masinad lähevad alati mingil määral katki. See tähendab, et kui oled neid ise kokku pannud, saad minna nende kasutamisel palju kaugemale, ja on põhjust loota, et nad peavad vastu.

Minu meelest oli esitajate ise­seisvus laval toimuvast tunda. Esitajad olid kasvanud oma keskkonda ja keskkond oli kasvanud nende ümber nende käe järgi. Kui rebane kaevab endale uru, siis ta kasutab seda nii nagu parajasti vajalikuks peab. Ka esitajad kasutasid oma kostüüme ja masinaid nii nagu vajalikuks pidasid. Oletatavasti tegi kostüümi­kunstnik Urmas Lüüs midagi sarnast nagu Alalooga: tiris vana kola hulgast välja selle, mis enam ei töötanud, aga millel oli potentsiaal, ja andis selle esitajatele kokkuladumiseks. Nii see igatahes paistis.

Enamasti ei saa panna näitlejat lavaobjekte välja saagima ja kokku keevitama. Aga ma oletan, et näitleja oleks valmis seda tegema tegelikult palju sagedamini kui talle selliseid võimalusi pakutakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht