Kas inimarengu aruande ideedel on lootust poliitilistesse programmidesse jõuda?
Norralane Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklane Adam Cullen on jõudnud koos luulekoguni „Kolm sõlme“.
Valts Ernštreits: „Kas suudame leida oma niši, kus oleme tugevad? Väga oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk.“
Ajaviite- ja lõõgastumiskultuuri kujutamisest eesti muusika- ja mängufilmis 1960ndate esimesel poolel, tantsu, pidutsemise ja molutamise valguses.
Kellerteatri kriisikogemus: iga prognoos on illusioon ja meie plaanidest sõltub enamasti palju vähem, kui arvame.
Strateegilisi valikuid ruumilise õigluse nimel tuleb Eesti tasakaalustamiseks teha sel kümnendil. Lisada kriitilist massi ja kvaliteeti kestlikuks arenguks maakonnalinnades ja maakohtades.
Paremini said sõjaväelased hakkama Konstantin Pätsi valitsusega ja (teadmata asjaoludel) kujunesid suhted pingelisemaks Jaan Tõnissoniga.
Kui lugeda arengukavasid, tundub, et Eesti liigub hajutatud asustuse ja üksteisest hooliva ühiskonna poole, kui aga inimarengu aruannet, et tormame Tallinna linnriigi suunas.
Intellektuaalse omandi kaitse saab põrgulikuks seeläbi, et ühiskond jätab sätestamata, millises arengufaasis muutub looming kaitset vajavaks intellektuaalseks omandiks.
Kristjan Suitsu dirigeeritud ja kujundatud lavastus laseb Evelin Võigemastil särada, järelikult on nii lavastaja kui ka esitaja valik läinud täppi.
Lühike, napilt tunniajane kontsert, hõre aplaus. Ei dirigenti, ei lilli, ei ovatsioone, ei lisapalu, ent saalis istusid vanad head kontsertide stammkunded.
Aruanne toob selgelt välja, et oleme veel kaugel ühisest arusaamast, millisena me oma avalikku ruumi näha tahame.
Heino Elleril läks korda jääda salapäraseks mitmel moel ja lõpuni, andes kujutlusvõimele vaid harvad teeviidad – kõik muu jäi suletuks muusikalisse sisemaailma.
Kui pseudoteaduslikku udu kootakse suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba.
Tööde valiku ja rõhuasetuste üle võib vaielda ja ilmselt Rael Artel seda ka ootab, aga on selge, et seda projekti ja kunstigalerii reformimist on hädasti vaja.
Collegium Musicale, Eesti Sinfonietta ja Endrik Üksvärava esituses kõlas Arvo Pärdi „Aadama itk“ kui küüditamiste ohvrite mälestuspäeva kõige sobilikum teos üldse.
Eesti pärimusmuusika keskuse eelarve sõltub suuresti piletitulust. Ehk oleks põhjust selle tegevuse jätkumise nimel riigi (regionaal)toetust suurendada?
Dokumentaalfilmis Quentin Tarantinost on puudutatud mitut eetika ja moraaliga seonduvat huvitavat küsimust, aga põrkutud tagasi nende käsitlemisest.
Eesti vanema põlvkonna naiskunstnikud ei tee hinnaalandust. Seda on kinnitanud graafikute Marje Üksise ja Kaisa Puustaku ning maalikunstniku Mari Roosvaldi väljapanekud.
Nullindate kogumikus tunneb ära nullindad – toonased proovikivid, pinged ja püüdlused. See on kompliment kogumiku koostajale Rael Artelile.
Ajakirja Akadeemia peatoimetajaks oli 1988. aasta sügisel kutsutud no kes siis veel kui mitte erudiit ja maailma klassika sügav tundja Ain Kaalep.
Vabadussõja sõjaliste aspektide rõhutamisega ei parane tingimata meie arusaamine sellest, kuidas tsiviilühiskond sõjast välja tuua.
Ruumi mõjutavad paljud valdkonnad maksupoliitikast teenuste ja transpordi korralduseni. Planeering ei lahenda kõiki ruumi kitsaskohti, kuid aitab näha tervikut.
Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas
Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka linnaruumis, liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga.
Värske inimarengu aruanne toob hästi välja pärandi ning ruumi hoidmise ja kavandamise kitsaskohad: sõltuvuse poliitilistest otsustest ja spetsialistide kaasamata jätmise.
Urmas Vadi tegelased siplevad keskeakriisis: suur osa elu on elatud, tahaks mingeidki tulemusi näha, aga tulemused on nirud või puuduvad üldse.
Joonas Kiik, „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“
Karsten Brüggeman, „Valged raamatud ei ole neutraalsed“
Reigo Rosenthali „Kord ja kohus. Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas“
Aukartlikult Ain Kaalepist
Doris Kareva vestlus „Kolme sõlmega“: norraka Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklase Adam Culleniga
Keele-elu. „Resistentsetel liivlastel on lootust“, intervjuu liivi kultuuritegelase ja keeleteadlase Valts Ernštreitsiga
Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“
Johannes Lõhmus, „Mäluta molutajast Kafka ja Camus’ni“
Dokumentaalfilm „QT8. Esimesed kaheksa filmi“
Vahur Keller, „Viirus kui nähtamatu zen-master“
Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“
Heie Marie Treier, „Nullindate kunstielu kaante vahel“
Näitus: „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“
Kadri Steinbach, „Mis saab pärimusmuusika keskusest?“
Kontsertpalvus „Mööda linnuteed“