-
PEATAGE REFERENDUM! Ma tahan maha minna …
Mu voodielu
on mu oma asi.
Riik, ära sekku,
ära vahi,
ära tühja küsi.
Ma selles avalikus ilmas
ei taha olla pinnuks
enese,
ei avalikus
silmas.
Ma palun üht:
mu osa küsitlusekulust
las saagu sissemakseks
sissetulekuta
lahutatud
laste
riigielatise fondi,
abiks-tuluks.
-
ALBIKÄRA-ANTSU PÄEVA KÜSIMUS:
Kuidas on edaspidi olla
õige, uhke ja hää?
Ants alati on tubli mees,
ei kedagi ta salga,
kõik, mis ta plaanib,
hästi teeb,
käib käsukorras
kiire ajavooluga
ta ühte jalga,
teeb vaimu harimiseks tööd
ja tellingutes ikka hoiab
oma silmaringi.
Ei joruta,
ei korraldustel käega löö
ja viksilt võõpab üle iga
tuhmund vaatepingi.
Aga
Ants-unistaja,
tema sees
see sunnik,
tema hoiab südames
üht imetabast geišapilti
hardalt õhates.
Ants-teomees tõlgendab
nüüd tänapäeva tarkust
abiks võttes
oma unistaja hingepeeglit.
Saab tulemuseks:
#face paint!
depressiooni,
endarõõna,
koormatäie süüd
nii rassismis
kui ka
soolises diskrimineerimises
(kui mitte hullemas).
Ants teatrisse ei julge enam minna,
ta sahtlipõhjast võtab teatrikavad:
Madame Butterfly,
Othello,
küllap miskit leiab…
-
Lameda kännuööbiku rööked
pröökvel
ühiskondlikult
elundlikus kõneviisis,
laudalõhnalises
vändavänges murrakus
on IN!
Kusagil kauguses ununeb
Luscinia luscinia,
hommikune kaste niidul.
Kusagil kaugusse hääbub
mesilaste sumin @tiliacordata,
linnuparvede kiirelt hääbuv ränd
üle tühjendatud
monokultuuripõldude.
Õhtutundide ehapunane lumm
sirelitesse kasvanud
sinise terrassi
mälestusel,
Matricaria discoidea
ja Heliotropium arborescens
on umbrohtu uppunud,
külateid tallavad peagi
vaid Alnus incana
juured.
Kusagil kauguste bussipeatustes
ootab valget laeva
Arctium tomentosum,
Arno sõidab isaga
(vabandust, vanemaga)
igal hommikul
50 km
lähimasse linna koolimajja.
Kusagil saetakse hiisi
mustaks läikivaks BMW-ks
või krõbisevateks kupüürideks.
Kõik mälestused pannakse
inimelude herbaariumisse
@erm.ee,
et nad sinna sajanditeks unustada,
leides rõõmsalt röögatada
samal ajal mõeldes:
milleks see kõik
nii raske,
nii mõttetult maalähedane.
Ei ühtegi laiki,
ei ainustki klikki,
ei…
-
Täna ma tõlgendasin õigust,
mälestussammaste õigust
mälule
läbi lillede.
Täpsemalt öeldes
läbi Paeonia lactiflora
kui taluõuede tava.
Tuntuimad kaasused, millele
tõlgendamisel tugineda
ei
tahaks,
on Ebavere
ja Aljoša.
Defineerime sambad kollektiivsete mälestuste
avaliku talletamise puusliku ehk pulgana.
Defineerime iga-aastased kogunemised
kollektiivse mälu
uuenduste ja värskendustena.
Need mälupulgad,
mis
upuvad
kord aastas
punaste nelkide
ja punakasoranžide lintide tulvas
pühadusega üle kirjutatud mälestusse,
vajavad hädasti uuenduste ja värskenduste
installimist,
mälumahu suurendamist.
Nii ma siis kirjutasin täna ühele neist puuslikest
uuenduse ja värskendasin kollektiivset mälu
koduväravas ootele jäävate
kaskede, lõhnavate jasmiinide, vanaisa tamme
ja äsja puhkenud pojengidega.
Kirjutasin võidusamba
varjupoolele,
võidu varjatud hiilguse
taha
kõigi kohtunike,
advokaatide,
prokuröride
politseinike,
kaitseliitlaste,
sõjaväelaste,
naiskodukaitsjate,
riigiametnike,
poliitikute,
Eesti Vabariigi hoidjate ja ehitajate
ja…
