Aukartlikult Ain Kaalepist

Ajakirja Akadeemia peatoimetajaks oli 1988. aasta sügisel kutsutud no kes siis veel kui mitte erudiit ja maailma klassika sügav tundja Ain Kaalep.

TOOMAS KIHO

Siin ma laman ilma tööta,
ilma päevata ja ööta,
ilma kellaajata.
Kuskil mind ei vajata.

Mulgi pole miskit vaja.
Mul on oma mullast maja,
karusammal katusel,
kus on mõnus patusel.

Ärge tooge mulle urja,
ärge rääkige must kurja:
ohvrid andke muudele,
rahu minu luudele.

Ain Kaalep, 1971

Lahkunud on suur humanist ja humanitaar. Tema mõttekaar, ta tegevuse ulatus ning sügavus on olnud aukartust äratav; tema panus eesti kultuuri nii looja kui teiste kultuuride vahendajana – hiiglamõõtu. Austust on põhjust tema töö vastu tunda kõigil eesti keeles lugejail ja mõtlejail, ja küllap nii mõnelgi seguneb austus aukartusega, minul vähemasti. Miks? Sellest lubatagu siin mõtiskella.

***

Mu klassivend Uku kutsus trobikonna kamraade oma sünnipäevale enda poole ühes Tartu Kastani tänava majas. Oli see nüüd ta kaheksas või üheksas sünnipäev, pidu nagu jõnglastel ikka. Suures toas oli ka täiskasvanute laud, kus omavahel juteldi, seal pakuti ka torti ja sealt on mulle meelde jäänud üks hiiglama tark mees. Mulle tundus, et ma pole nii haritud onu kunagi näinudki – too pidas seal nimelt sünnipäevalapsele ka kõne, küll ta rääkis oma suguseltsist ja maailma asjadest ja sidus neid omavahel ja siis oli juttu mingist lennukist või lendurist ja ühest Järva külast ja veel mitmest asjast. Pidi ikka muljet avaldav kõne olema, kui see mul aastakümnete taga ikka meeles on! Muidugi oli too mees Ukule onu Ain, eesti rahvale Ain Kaalep. Aastaid hiljem sain teada, et vähem kui 30 aastat varem oli NKVD samas majas Ain Kaalepi arreteerinud ja erinõupidamisel Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 alusel „kodumaa reetmises“ süüdi mõistnud … Sellised olid olnud ajad.

Teine lugu meenub, kui seesama klassivend, nüüd juba esimese kursuse arhitektuuriüliõpilane, kutsus talvisel vaheajal Karulasse suusalaagrisse oma endised koolikaaslased. Oli üks vana päristalu, elektrita, võimsa tammega keset õue. Olime noored ja oli väga palju valget lund. Ma ei tea, kunas majaperemees sellest teada sai, et seesugune suurlaager tema majas toimus – oli see enne või pärast sündmust –, ka polnud meil laagri ajal jutuks, et kes just täpselt selle maja omanik on. Küll aga võin kinnitada, et maja jäi püsti, ja üldse oli see küll nooruslikult lõbus, aga samal ajal ka intellektuaalne laager, kus õppisime näiteks selgeks gooti kirjas kirjutamise. Aastaid hiljem on mul olnud korduvalt võimalust istuda tollesama tamme all juba koos maja pärisperemehe Ain Kaalepiga. Mälestused seesugustest suvistest istumistest ja jutuajamistest Ainiga on küllap isiklikult meeles väga paljudel, kes Aini tundsid ja tal külas käisid.

Muidugi oli selle kõrval kõik need aastad olnud eesti rahva ees ja käsutuses ka Ain Kaalepi looming. Et tuua ainult kaks näidet: seni on mul eredalt meeles kooliaegne ühiskülastus Vanemuisesse, kus etendus Ain Kaalepi „Mäe veri“ Jaan Toominga lavastuses, ning kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud maailmaklassika – Sophoklese „Kuningas Oidipus“, mille tõlkijaiks Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Mõlemas tekstis käsitletakse täiesti eri maailmu, milles aga Ain Kaalep oma eruditsiooniga imeosavalt orienteerub ja nii neid kultuure meile lähendab. Ning, öeldud küll ottarderliku naljaga pooleks, oli Apelsini lauluridadega 1980ndate alguseks Ain Kaalepist saanud eesti luuletaja arhetüüp.

***

Ent nõnda, Uku kaudu kaude ning nagu me kõik – kultuuritarbijana Kaalepit „tundes“ ei tundnud ma teda ometi. Ka siis, kui ülikooli ajal sattusin Õpetaja tänaval Tartu kirjanike majas käinud seltskonda ja nägin Kaalepit liikumas ja sõna võtmas, ei tundnud ma teda rohkem kui igaüks, kes teda aukartlikult kaugelt nägi ja kuulas. Või luges ja kuulas, ja selle viimase alla käivad tema humanistlikust ja demokraatlikust aatest lähtuvad ajakirjandusartiklid või ka kõne Tartu muinsuskaitsepäevadel aprillis 1988.

Tõelised kokkupuuted Kaalepiga algasid mul sealsamas kirjanike majas juba alluva ja ülemusena ajakirja Akadeemia käivitamise ajal 1988. aasta sügisel. Akadeemia peatoimetajaks oli kutsutud no kes siis veel kui mitte erudiit ja maailma klassika sügav tundja Ain Kaalep. Ning siis olin seal mina, kes ma ei teadnud tollal sugugi, mida toimetajatöö endast kujutab või kuidas see käima peaks. Lootsin saada Ainilt mingit õpetust. Ja saingi. Anti aga tekst kätte ja öeldi: „Toimeta!“ Nagu ujuma õpetamine. Nüüd, 32 aastat hiljem, olen juba kõva ujuja.

Sama aasta sügisel said meist concoetur’id Eesti Üliõpilaste Seltsis. Osalesime taastamiskoosolekul EÜSi majas 1. detsembril 1988, ja olime akadeemiliselt ühtäkki ühel pulgal. Aja viperuste tõttu (kui väga pehmelt väljenduda) said meist, kes kuulusime eri põlvkondadesse, ühekorraga vilistlased EÜSis. Oma kuulsaimad sõnavõtud eüslasena pidas ta Soome sõprusorganisatsioonide kiituseks, meenutades oma soomepoisiaega ning kõne „apoteoosis“ selgitas, et kui soomlased siunavad, et jotain menee v..uun, on se hieno, tämä on hyvä paikka.

***

Ma pole osanud end tunda endast vanemate ja targemate kõrval samaväärsena. Alati on nad ju oma teadmiste, kogemuse ja sügavusega eespool (teisalt on see olukord enesearenduseks ja -piitsutuseks soodne). Ja mida otsesem või ametlikum on mu seos seesuguse mentoriga, seda suurem ja kohmetum on ka aukartus. See on nagu õpilase ja õpetaja igikestev vahekord, seesugust olen jäänud tundma nt oma teadusliku juhendaja akadeemik Vainikko ning ka akadeemilise suunanäitaja Kaalepi suhtes. Ja juttu pole mitte dotseerivast või patroneerivast hoiakust, pigem vastupidi: Õpetajas alati on kuskil veel mingi salasopp, mille sa temas avastad või mille ta sulle avab. Ja need sopid ei saagi vist kunagi otsa.

***

Olgu selle viimase pildi ilmestamiseks üks seik meie „ühiselt“ tõlketeelt Ain Kaalepiga. Kuigi Ain armastas mind tutvustades rõhutada, et mina oskavat klassikalisi keeli, ladina keelt, siis muidugi olin kaugel neist teadmistest, mis olid Ainil – eriti muidugi värsimõõtude, prosoodia ja kõige muu kaasneva kohta. Pealegi iseloomustas Ain Kaalepit tundlik emakeeletaju – paremat kombinatsiooni ei saagi tõlkijal olla.

Niisiis, tekkis meil Akadeemias vajadus ja soov tõlkida eesti keelde kaks Decimus Magnus Ausoniuse idülli. Tegu on Rooma neljanda sajandi luuletajaga, kes oli oma romantilised idüllid kirja pannud daktülilises heksameetris. Esimese tõlkemustandi tegin ma valmis ja näitasin Ainile. Tuleb tunnistada, et ega lõppversioonis, s.t tõlkes, mis Akadeemias nr 11, 2005 ilmus, õieti ühtki sõna minu algtõlkest teise kõrvale alles ei jäänud, minu esialgsest tööst säilis ainult mõte – ja seegi pärines ju autori algtekstist. Tehniliselt toimus asi nii, et käisin Ain Kaalepi juures tema kodus Elvas, kus istusime ja arutasime teksti tähendust, autori mõtet ja vahendusvõimalusi. Üldiselt muutus tõlge rida-realt järjest ainkaalepilikumaks, s.t paremaks, mäletan, et päris lõpu eel ühes minu tagasiparanduses siiski kokkuleppele saime, nii et nüüd on mul au seista Kaalepi kõrval Ausoniuse kaastõlkijana.

Ain Kaalepi peatoimetamine lõppes Akadeemias koos 2001. aastaga. Ometi oli ta Akadeemia jaoks olemas ka kogu selle aja, mis ta toimetusest ära oli. Teda sai „kasutada“ andmeallikana ja referentsisikuna klassikaliste filoloogiaküsimuste juures, mida akadeemilisi tekste toimetades aeg-ajalt ikka ette tuleb. Meenub, kuidas veel mullu oli meil ühtäkki tarvis tsiteerida üht Goethe luuletust. Üks (balti)saksa autor oli oma tekstis kasutanud ühe Goethe luuletuse esimesi ridu. Selgus, et seda luuletust „Erinnerung“ ei oldud seni eesti keelde pandudki. Kaalep! Muidugi pöördusime tema poole – vahest oleks tal jaksu need read ära tõlkida. Ta tõlkiski, ja terve luuletuse. Usutavasti on tegu Aini viimase Goethe-tõlkega, kui mitte üldse tema kõige viimase tõlkega. Toogem see siin, esmailmunud Akadeemias nr 1, 2019:

MÄLESTUS (Erinnerung, 1827)
Johann Wolfgang Goethe
Tõlkinud Ain Kaalep

Ikka otsid oma rada,
kui siinsamas on kõik hea?
Viitsi kätt vaid sirutada,
oma õnnest kinni pea.

***

Lõpetuseks üks detail Kaalepi poliitilisest pärandist. Demokraadi ja Jaan Tõnissoni meelse rahvuslasena töötas ta riiklust üles ehitavas poliitikas ju südamega kaasa – Eesti Kongressis ja Põhiseaduse Assamblees. Põhiseadusega seoses jäi talle kripeldama, et ei nõustutud tema ettepanekuga, et võõrsõna „president“ tuleks asendada eestikeelse „riigivanemaga“. Ühesõnaga, meil olnuks Vabariik, Riigikogu ja Riigivanem, inglise keeles aga ikka Republic, Parlia­ment ja President. Suure Tõlkijana ta muidugi teadis, mida rääkis.

Osakem meie vaid kuulata.