Avalikku hüvet loob igaüks, kes suudab ühiskondlikku arutellu mõne viirusevaba teema tuua.
Aleksei Ivanovi sõnum on lihtne: ideoloogia teeb lolliks, rikub mõtleva inimese, tapab tema loomulikud soovid ja tungid. Lugu jätab aga soovida.
Euroopas kiiresti levima hakanud uus koroonaviirus paneb proovile riikide meditsiini- ja inimeste immuunsüsteemi.
Kas klassikalise muusika interpreedid on haavatavamad kui teised? Tõenäoliselt küll. Pole teist elukutset, mille omandamine algab hiljemalt kuueaastaselt ning kestab kogu elu.
EMTA juurdeehitus ei ole sotsiaaldemokraatlikult tasapaks ruum, kus kõik on võrdne, vaid meenutab pigem barokset Kadrioru lossi, soosides inimeste vaimset ülendamist.
Vitali Škljarov: „See on mentaliteedi probleem. Pärast mitut homo soveticus’e põlvkonda ei oska nad enam teistmoodi mõelda, teistmoodi elada. See on, nagu keegi paluks mul praegu tantsida balletti.“
Tiina Tammetalu: „Loomeliitude esmane missioon on kindlustada oma valdkonna loojatele loomevabadus .“
Marko Toomast on pakettesteetikast vaba romantik, kes püüab aru saada fotograafia sisimast olemusest.
On tähelepanuväärne, et Maarjamäe memoriaalile pole pärast ühiskonnakorra muutumist antud ideoloogiat väljendavat või negatiivse tähendusega uut nimetust.
Saksa ühiskonnas on soolised erinevused päris tugevalt tunda, sest siin on suurimaid palgalõhesid Euroopas.
Raamat „Ja sajandist on pikem päev“ koosneb arhiividokumentidest ning Ugala teatrit vaadeldakse argipäeva poolelt, lava tagant, töökojast, direktori kabinetist.
Uut tüüpi märulifilmid on tehtud aktiivsus- ja tähelepanuhäire põlvkonnale, kes on üles kasvanud kontseptuaalse koreografiseeritud vägivalla virtuaalsete vaatemängude najal.
Ede Raadik tõstatab Tallinna Linnagalerii näitusega küsimuse, kuidas paraneda vägivallatraumast. Sellele pole vähemalt Eestis ammendavalt tähelepanu juhitud.
Flo Kasearu on meeldiv erand probleemidele alla jääva sotsiaalse kunsti taustal. Tema kunst on provokatiivne, positiivne ja otsib lahendusi.
Kas püsimetsandus on tõesti selline salateadus, mida valdab vaid valitud seltskond?
Praeguste mikromurede ajal saab iga hädalduse puhul meie igapäevase heaolu kitsenduste aadressil öelda: „Lugege Šalamovit ja tulge maa peale!“
Eesti nukufilmi looja Elbert Tuganovi loomingu valmimisest võib küll olla möödunud aastaid, aga see ei vanane.
Anu Männi nagu materiaalse pöörde laine teistegi uurijate tähelepanu all on objektide ja esemete koht ja roll kunagise ühiskonna argi- ja pidupäevadel.
Kahju, et „Üleminekuaja inimeste“ puhul on dramaturg olnud nii pealiskaudne: sisuliselt olulised ja huvitavad ideed on läbi kapatud, et ühte lavastusse kokku suruda kogu maailm.
Facebooki live on tavaliselt olnud filmitud kellegi mobiiltelefoniga suvalisel kontserdil. Elvuse kontserdi pilt ja heli džässiklubist Philly Joe’s oli aga perfektne.
Tom of Finlandi näitusel ei ole ainult kunstniku haruldased fotod, külastaja saab ekskursi tollasesse geimaailma ning boonusena ka reisi moemaailma.
Linnar Priimäe raamat „Luule ja tõde“ avardab silmaringi ja tutvustab kultuurilugu, kuid näib olevat motiveeritud siiski pigem artistlikkusest kui rahvavalgustusest.
Marius Ivaškevičiuse kuraatoriprogramm Vabal Laval on ehk esimene selle asutuse ajaloos, kui on selgelt esil esteetiline huvikese – dokumentaalteater.
Puhkpilliorkestrite viimaste kümnendite suure edasimineku pinnalt on kasvanud ka julgus pöörduda meie heliloojate poole uudisteoste tellimiseks.
Kai Taal, „Muusika- ja muusikuelu à la koroona“
Pärt Peterson, „Süsteemide kohtumine tundmatuga“
Hando Põldmäe, „Puhkpilliorkestri muusika pärituules – hüppelaud on valmis“
Intervjuu vene politoloogi Vitali Škljaroviga
Intervjuu Eesti Kujundusgraafikute Liidu esimehe Tiina Tammetaluga
Vaba Lava „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“
Flo Kasearu „Ohustatud liigid“
ansambli Elvus plaadi “Marsi udud“ esitlus Facebooki live’ina