Ajutise lahendusena loodud rahastamismudel on juba aastaid kultuuritaristu rajamisele kahjulik.
Lähitulevikus on kõrges hinnas muusika-, muuseumide ja raamatukogude pedagoogid.
Pressiteadete viibimatu, kontrollimata ja muude allikatega tasakaalustamata avaldamine uudistena ei paku lugejale seda, mis ajakirjandus peaks minapildikohaselt olema.
Ooperiteatrile sobivad kõige paremini Admiraliteedi basseini loodekülg ja linnahall. See hoone väärib kiiret taastamist ja uut sisu.
Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja paikkonna koosluste hoiul. See nõuab õppimist.
Dokumentaalfilmi Marju Lepajõest peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.
Ühiskonnas, kus on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.
Helle Vahersalu kunst on kuulunud pigem kokku Tallinnas tegutsevate õpingukaaslaste püüdlustega. Mida aasta edasi, seda enam.
Silvia Jõgeveri paelus teater. Aga mitte niivõrd valmis lavastustena, kuivõrd valmimise kulu, prooviprotsessina, kui kõik on veel väga haavatav.
Näitlejal ja muusikutel, kes esmapilgul esindasid vastandlikke poolusi, oli tugev ühisosa: see oli detailide tähtsus ja täpsus, nende ülim väärtustamine.
Miks on Tallinna vaja konverentsikeskust ja miks peaks see asuma linnahalli jäähallis?
Kui alustada Eesti ooperiajalugu „Vikerlastest“, siis oleks loogiline välja praakida ka kõik ülejäänud hilisemad teosed, mille omadused või kunstiline väärtus ei võimalda neid ooperiks pidada.
Ljubov Jakõmtšuki luulekogu hingekriipivasse trööstitusse on ometi kätketud õrnus ja lootus.
Sõna ja lauset püüab Mart Kangro koreografeerida, aga liikumise puhul on ta hakanud koreograafiast hoopis loobuma.
Kalev Kudu: „Minu arust võiksid harrastajad teha küll kõike muud, mitte jäljendada kutselist teatrit. Pigem olgu see naiivne, aga nende endi nägu.“
Mis tahes muudatusi – eriti neid, mis teevad süsteemi kohmakamaks ja poliitilisemaks – tuleb sõltumatult analüüsida.
Šampinjonid, Pavlova koogid ja kõrvitsapüreesupp tunduvad olevat usaldatavamad kui kultuuripoliitika ja traumakitši konjunktuur.
Lars-Henrik Gahmbergi maalides vaatab vastu täielik pühendumus ning kartuse, valehäbi ja võltslubadusteta vahetu ausus.
Sulev Nurme: „Pargivaresid on Eesti täis, aga päris mõisapargid, kus on aktsente, põnevaid elemente ja elu, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda.“
Mis asi see on, mis on otsa ja ääreta ja iseenda sees paigal? Mida peaks kriitik endale teadvustama? Kus asub parim kohvik? Vastused leiate Anti Saare päevikust.
Tänavune A-festival, millega tähistati ühtlasi Tartu Üliõpilasteatri 20. aastapäeva, oli hübriid teatrifestivalist, suguvõsakokkutulekust ja sünnipäevapeost.
„Armastus ja anarhia“ on Helsingi noorte täiskasvanute elustiilifestival, mis toetub liiga tugevasti pealiskaudsete ja trendikate ostuidentiteetide sammastele ning kohati keskpärase naisteajakirja sisustrateegiale.
Kirke Karja: „Rohkem võiks olla muusikat, mille nimel on tõesti vaeva nähtud ja mis ei ole tehtud möödaminnes.“
Kaarel Tarand, „Kulka ehitab aina vähem“
Indrek Allmann, Katrin Koov, „Linnahall ekspertide laual“
Urve Mets, Andres Viia, „Esimene kultuuri- ja loometegevuse tööjõu- ja oskuste vajaduse uuring“
Priit Pärnapuu, „Pressiteadete kopeerimine kui ajakirjanduse räpane saladus“
Johann-Christian Põder, „Toomas Paul kui kodumaine Kierkegaard – laudatio“
Intervjuu maastikuarhitekti Sulev Nurmega
Ljubov Jakõmtšuki „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi“
Filmifestival „Armastus ja anarhia“
Kontsert Eesti Kontserdi sarjas „Armastuskirjad“
Lars-Henrik Gahmbergi maalinäitus