Euroopa Parlamendi valimised tähendavad siseriikliku sündmusena valitsuskoalitsioonile uusi raskusi.
EKRE-l on raske rahuldada ülimalt kirjut toetajaskonda, kuhu kuuluvad nii venevastased rahvusradikaalid, endised savisaarlased, lootuse kaotanud maapiirkondade valijad kui ka neonatsid.
Julian Barnes: „Kunstniku suhe ühiskonnaga, kus ta elab, sõltub tema enda ja ühiskonna iseloomust. Ei ole mingeid raudseid reegleid.“
Mihhail Kõlvart: „Kahjuks oleme varasemate otsuste pantvangis. Väga palju arenguid, kus meil ei ole enam mingit mõju, tulevadki võib-olla isegi viie aasta pärast.“
Õudusfilm sööb end vaikselt sisse ka konservatiivse Cannes’i festivali põhiridadesse ja pakub seal väga tugevat konkurentsi.
Seekordsel Veneetsia biennaalil on arvestatud ennekõike publikuga. See ei tähenda aga mingil juhul hinnaalandust kvaliteedis, vaid otsekohesust ja vaheldusrikkust.
VAT-teater on ühiskonnakriitilise ja julge teemakäsitlusega teatri väike lipulaev ning Helen Rekkori uus lavastus „Kiskja“ teeb selle repertuaarile ja trupile au.
Eestil on CO2 vähendamiseks lihtne tee: alustada põlevkivienergeetikast väljumise plaaniga ja üle minna kvoodi ostjast ülejäävaid kvoote enampakkumistel müüjaks.
Andres Aule luulekogu puhul ei saa mööda vaadata sellest, et 2013. aasta lõpu kõige kuumem teema oli Sirbis toimuv.
Kogu roheline puhvertsoon vanalinna ja Kalamaja vahel on siiani suuresti organiseerimata, killustatud ja katkestatud. Suisa väljalülitatuna mõjub Skoone bastion.
Mõni autor uurib enda arvates Venemaad, kuid tegelikult uurib Venemaa tema abiga läänt – uurijast on saanud infoallikas või kasulik idioot.
Kas maailma muusika päevade ainus eesmärk on anda heliloojatele võimalus koguneda ja nende teoseid üksteisele esitada?
Naiskarakterid vallutavad suure ja väikse ekraani. Naist ei mängita enam välja kui imaginaarse vaataja ihalusobjekti, vaid kui omaenda universumi keskpunkti.
Julian Barnes küsib romaanis „Aja müra“ otse: kas suur kunst lunastab poliitilise kollaboratsionismi?
Sigrid Viiru loodud keskkond on pisut rohkem või pisut vähem kui näitus, mis assotsieerub tarbijaühiskonnale tüüpiliste transiittsoonidega.
Diplomilavastus peaks olema üleminekuriitus, milles nauditakse õpitut, et siis maailma minna ja näidata, kui hästi või halvasti õpitut säilitatakse ning arendatakse.
Leedu paviljon võitis Kuldse Lõvi eelkõige ootamatu asukoha, eksperimentaalse lavastuse ja nutikalt esitatud päevakajalise temaatikaga.
Arvatakse, et nii nagu inimene suhtub surnutesse ja nad teise ilma ära saadab, võetakse teda ennast kunagi vastu surnute maailma.
Eesti uus muusika põhineb reeglina võrdlemisi piiratud kujundite ringil, mis viitab küll korduvale metsamustrile, kuid mida saab seostada ka laulu arhetüübiga.
Reet Kurg: „Meil on väga head kõrgetasemelist haridust andvad ülikoolid, aga näen trendi, et andekamad lähevad õppima välismaa ülikoolidesse.“
Tõsiseltvõetava poliitilise nukuteatri loomiseks on vaja alustada nukuteatrile omase keele rehabiliteerimisest tõendamaks, et peale satiiri ja koomika kätkeb see ka võimalust rääkida tõsistest asjatest tõsisel toonil.
Maailma muusika päevade mitmekesine muusikapidu heidab valgust ka võõrustajamaa mõtisklust ja loodust rõhutavale panusele.
Teet Randma, „Eesti valikud Euroopa kliima- ja energiapoliitika kontekstis“
Oliver Issak, „Poliitiline nukuteater distantsi ja neutraalsuse otsinguil“
Nikolai Anisimov, „Elavad ja surnud Udmurdi kultuuris“
Intervjuu inglise kirjaniku Julian Barnesiga
Intervjuu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga
Mark Galeotti „Vargad seaduses. Vene supermaffia“