Elanike vähene teadlikkus annab võimu kliimatagurlusele vabad käed.
Johann Voldemar Jannsen uskus eesti rahva tulevikku veendunumalt kui paljud teised ning tegi tõepoolest kõik, milleks oli suuteline, et seda lähemale tuua.
Kirjanduslinna resident Ron Whitehead: „Ma ei usu poliitikasse, ma ei usalda valitsusi, ma ei alistu. Ma keeldun järgimast mis tahes rada peale armastuse.“
Eesti nüüdiskirjanduse puhul pole tekstidevahelise suhte teema omandiõiguse ja plagiaadi kontekstis kuigivõrd esile kerkinud. Põhjuseks on ilmselt teadlikkus teksti olemuslikust intertekstuaalsusest.
Vastakad arusaamad stsenaristi rollist takistavad valdkonna arengut. Stsenarist on kui midagi loov autor, keda teised peavad abiliseks.
Tänapäevase tekstirohkuse tõttu tasub kaaluda, kas ja mida üldse kirjutada ja eesti keelde tõlkida. „Ehituskunsti raamatukogu“ näol on tubli algus tehtud.
Andrus Joonase kunst on sünesteetiline, performance’id ja näitusel esitatud staatilised tööd on omavahel keerulises suhtes. Tema kunst on elust enesest.
Priit Pedajase „Põud ja vihm …“ on sundimatu, voogav, leitsakuliselt rauge, lavastuse õhulisuses on suur osa orgastilisel liikumisrežiil.
Veiko Mölder: „On ka küsitud, et kas kontsertidel käimine ei tundu kohustuse või tööna. Mul siiani seda tunnet pole.“
Pärt Peterson: „Antikehade ravi on võetud kasutusele viimaste aastate jooksul ja näitab hästi immuunsüsteemi tähtsust kasvajate tagasihoidmises.“
Oleme oma ajalugu enamasti ikka käsitanud avaramalt, piiriüleselt, naabritega seonduvalt ja laiemaltki.
Kuraator Andrus Joonase töömeetod toob kaasa värskuse ega lase sumbuda ja leppida olemasoleva ja käepärasega.
Rainer Küngas: „Kui kogu maailm saastaks nagu Eesti inimesed, oleks juba viie aasta pärast 1,5-kraadine soojenemine garanteeritud.“
Mida radikaalset ja maailma muutvat annaks pühademunade-ülevaatusnäitusega ette võtta? Järsku on see kaose kohta liiga korralik? Järsku peaks seda eksponeerima kuhjatisena-labürindina?
Ukraina ei ole Jarõna Ilole ainult lapsepõlve ja nooruse maa, nostalgiline paik. Ukraina on ka tema praeguse elu vahetu osa.
Austris Mailītis: „Mulle meeldib mõelda ajast pigem kui pinnast, kui mittelineaarsest arhitektuursest elemendist.“
Musta Kasti „Ernesto küülikutes“ on nelja näitleja kanda ühtekokku kümmekond rolli, vahetused on kiired, enamjaolt täpsed ja osatäitmised üksteisest hästi eristatavad.
Haapsalu on filmilinn – ja mitte vaid õudusfilmide festivali pärast. Ekskursioonid paikadesse, kus on üles võetud see või teine film, on üle maailma üha suurem turismimagnet.
XX sajandi ehituskultuuri suurkuju August Komendant oli rahvusvaheline mees, kellele Eesti jäi kitsaks – ehitusinsenerile ei olnud riigipiire justkui olemaski.
Musta Kasti lavastaja Kaija M. Kalvet: „Keskkonnahoid on oluline teema, ent sellest räägitakse vähe või peetakse seda iseenesestmõistetavaks – ja seetõttu sünnibki sigadusi.“
Süvahuvi XVII sajandi vastu, eriti Eestiga seoses, on võrdlemisi hiljutine nähe, kuid selle teema ümber on akadeemias koondunud nüüdseks rahvusvahelise kõlapinnaga uurimuslik potentsiaal.
Kuu esimene pool võimaldas kahel järjestikusel nädalal Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri saatel kuulata ja võrrelda kaht selgelt maailmatasemel viiuldajat.
Kaarel Tarand, „E-riigist C-riigiks“
Malle Salupere, „Unustatud ja laimatud Postipapa“
Intervjuu materjaliteadlase Rainer Küngasega
Margit Keerdo-Dawson, „Tellimus, autorsus ja loominguline vabadus“
XX sajandi ehituskultuuri suurkuju August Komendant
Gregor Taul, „Müür monumendi juures. Pühendumus“
Eesti Kunstnike Liidu XIX aastanäitus
Andrus Joonase „The Meaning of Life“
Eesti Draamateatri „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“