Teravuste vahetamine ajakirjandust ei paranda, arukad läbirääkimised võiksid seda teha.
Eesti keeles avaldatud raamatul on kerge peaaegu jäljetult pildilt kaduda, kuigi tegu võib olla mujal maailmas erakordselt menuka teosega.
Ralf Rothmann: „Ei ole ühtki teist kunstiliiki, mis elavdaks inimese sisseelamisvõimet ja hoiaks seda elusana sel määral, nagu kirjandus seda suudab.“
Pärast mitut tõusu ja langust on õudusfilmidel alanud uus kuldajastu ja neist on võimatu mööda vaadata ka žanrikaugel publikul.
Maarjamäe memoriaali ei devalveeri mitte negatiivsed pärandnarratiivid, vaid poliitilise töö lagunemisseisund ja institutsiooniline hoolimatus.
Transtsendentne jumalus oli põrmlikust lihtsurelikust nii kaugel, et tundus õigem pöörduda Tema poole vahendajate, jumalaema ja pühakute kaudu.
Võib-olla mitte kuigi kauges tulevikus küsib komisjon või uuritakse referendumil, kas selline teater on vajalik. Kellele on vaja maali- ja teatrikunsti sümbioosi, mis on lastud läbi dadaistliku purusti?
Ette teada suurepärased külalised tulevad ja lähevad, nad on alati kindel valik, aga nad ka rabavad harvemini. Rabavad noored, kes veel ei ole legendid, aga kellest kunagi saavad.
Louis Garrel: „Huumorimeel oli üks „Truu mehe“ stsenaariumi kirjutamise võtmeelemente. Püüdsime vaatajate ootustega pidevalt mängida.“
Taluarhitektuur ei sünni ega muutu üksnes ajaloo tõmbetuulte mõjul, vaid pragmaatiliste otsuste tõttu – ehituslugu peegeldab iga omaniku väärtusi.
„Madama Butterflys“ on psühholoogilist veenvust ja kunstilist läbitunnetatust, mis kipub muusikateatri keerukas ja kohmakas masinavärgis aeg-ajalt kaotsi minema.
DYCE on veel üks huvitav lähenemine, kuidas tutvustada publikut kaasavalt, kuid sisulises pooles järele andmata noore põlvkonna heliloojate loomingut.
Avatud uksed, silmad ja meeled aitavad ruumi märgata ja ühist keelt leida. Kogemuse kaudu õppimine ja objektiivne dialoog toob välja arhitektuuri väärtused.
Ralf Rothmannil on läinud korda avada sakslaste mentaliteedi arengulugu sõjajärgsetest aastatest tänapäevani.
Saskia Boddeke on loonud teatraalse keskkonna, ühendanud ajaloolise ja praegusaegse, tõe ja fiktsiooni, et rääkida ihast liigse romantikata.
Nagu näha viimase aja lustakast kaklusest Ahto Lobjaka mõttearenduste üle, ei ole tõejärgsuse diskussioon pärast asjaomase kogumiku ilmumist kuigivõrd selgemaks saanud.
Tallinna Linnateatri uuslavastus „Kant“ on tuttavalt linnateaterlik-nüganenlik, mis on korraga nii pluss kui ka miinus.
Pidurdamatu sõnavabadus on välja toonud kõik selle, mis varem jäi varjule aju kõige sügavamatesse kihistustesse, nagu instinktid või viha.
Maailm, olgu selleks füüsikaline universum või platooniline matemaatiline reaalsus, on olemas ning meie asi on seda avastada ja uurida.
Kaarel Tarand, „Kui tindimerel möllab torm“
Krista Kaer, „Üha hõredam pilt“
Ülo Mattheus, „Sõnavabadusest ajuvabaduseni“
Francisco Martínez, „Maarjamäe mäluta memoriaal“
Andrei Liimets, „Õudusfilmide renessanss“
Intervjuu prantsuse näitleja Louis Garreliga.
Vanemuise „Madama Butterfly“
festival „Jazzkaar“
Ralf Rothmanni looming
DYCE’i finaalkontsert „Värske veri“