2018-45 (3716)
Üks roll
Põhjendatud pessimism
Selle asemel et loota, et kõik läheb paremaks, võiks vaadata vastu reaalsusele ja tunnistada, et positiivseteks visioonideks pole põhjust.
Avameelselt salaelust
Stoya: „Seksitöötajaid nähakse kui halbade emotsioonide ladustamise prügimäge.“
Oma hääl
Kas on õige, et teismelised tüdrukud peavad lugema meeste kirjutatud teoseid, kus raamatu tegelased alandavad naisi?
„Mida paska, rahvuslased!“
Kui otsida rahvusluse nägu Google’i pildivalikust, on tal sageli ees tumedad vuntsid ja laubal must tukk, mis tuletab meelde Euroopa rasket ajaloopärandit.
Teadus ja tasu
Kui on kerkinud küsimus teadusrahastuse suurendamisest, järgneb sageli demagoogiline küsimus: mille arvelt seda tegema peaks, kas õpetajate või päästjate palkade arvelt?
Ei ole hilja, aga väga kiire on
Globaalmuutused on peatselt meie suurimaks julgeolekuriskiks, aga kus on Eesti keskkonnadebatt?
Pealelend – Liisi Aibel, „draamamaa.weekend’i“ peakorraldaja
Mida vabadus meile tähendab?
Erinevalt rahvuslusest, identiteedist, lõimumisest, sotsiaalsest kihistumisest, sotsiaalsest õiglusest, soolisest võrdõiguslikkusest jm on vabaduse teemat iseseisvumisjärgsetes debattides ülimalt vähe käsitletud.
Beckett’likult tume, perrylikult tõhus teater
Hendrik Toomperel on Florian Zelleri mõnevõrra tühja, morbiidsevõitu näidendi põhjal õnnestunud luua tehniliselt veatu, taotluslikult ülesätitud, ent kuratlikult elus lavastus.
ME-3 edulugu
Teadlaste koostöö ettevõtetega on võimalik ja toimub: toiduainetööstus hindab innovatsiooni ja ettevõtted suunduvad teaduspõhistelt uuendatud toodete poole.
Roosa müts
Abjektsed kehavedelikud, sõpruskonnad ja keeldude põlema panek – kõlab nagu üheksakümnendad? Või nagu kuuekümnendad? Paaril möödunud kümnendil on kerkinud ja siis jälle hajunud küsimus, kuidas Ida-Euroopa läänele järele jõuaks. Praeguses kriiside maailmas on teemapüstituse kuju muutunud, aga…
Kuus seika seoses omade ja võõrastega
Lühifilmikasseti „Värske veri. Oma ja võõras“ pealkiri markeerib korraga kaks põnevat lähtepunkti. Esiteks värskus: siia on kogutud…
Biennaalitonti küttimas
Enesekriitilised kureerijad, kes üritavad vältida rahvusvaheliste suurnäitustega kaasnevat koloniaalset pilku maailmale, võivad võtta biennaalilt kunstilise sõltumatuse ja poliitilise kõnevõime.
Uni. Hävimisohus elu
Iga katse seada või kasutada rahvaloomingu elemente nüüdisaegses helikeeles on ja jääb sisulise dimensiooni väljendamises tinglikuks.
Apaatia võidukäik
Üleeuroopaline arhitektuuriüliõpilaste assamblee jõuab peagi Valka, et kohalikke aidata, mõjutada ja intrigeerida ning lubada mitme näoga linnal ennast õpetada.
Oktoober – Maitsekus ja maitsetus
Kui kontserdikava koostaja taotleb väheselgi määral ühtsust, on tarvis midagi, mis teoseid omavahel seob.
Tänavamekk – Rahustatud liiklusega tänav
Asula tänava uuenduskuur on hea näide, kuidas luua lihtsate vahenditega inimsõbralikum, turvalisem ja meeldivam ruum.
Tallinna kesklinnas Kitseküla asumis peitub kahe raudteetammi vahel stalinistlik hooneansambel, mida läbis aastaid…
Üksilduse õudne lõpp või lõputu õudus
„Johni“ puhul jääb lahtiseks, kui paljud ebalus-, õõva- ja piinlikkusmomendid on teadlikult lavastatud ning kui paljud põhjustatud publiku reaktsioonist.
Kannatuse diferentsiaalid
Kirjandus on muutunud üha tõsielulisemaks. Tõsielu viljastab aga kirjandust pigem millegi šokeeriva kui ilusaga.
Autasu – Tervitus Jüri Kasele, 2018. aasta Konrad Mäe medali ja preemia laureaadile
Me veel ei tea, mida heli suudab
Festivalil „Üle heli“ avanes publikule omalaadne ja väga mitmekesine audiovisuaalne džungel.
„Üle heli“ korraldati esimest korda 2015. aastal ning see on 2001. aastast toimunud festivali „Hea uus heli“ mõtteline jätk. Teema poolest üritused siiski erinevad: „Hea uus heli“ oli keskendatud…
Viimne mohikaanlane Darmstadtist
Tõsise muusika roll on hoida üleval vaba mõtet, olles seejuures aga majanduslikult aheldatud nende külge, kes on tema suhtes ükskõiksed või lausa tõrjuvad.
Niiviisi, viimse mohikaanlasena Darmstadtist, iseloomustab end…
Koolide koolis tuleb õpetada ellujäämist
Kuigi Türgi praegune olukord ei kutsu küsimusi esitama, oli İstanbuli disainibiennaali peamine eesmärk tekitada uudishimu ning seada praegu toimivad süsteemid küsimuse alla.
Balti- ja Põhjamaade noore kunsti auhind Elīna Vītolale
Jurij Dobrjakov: „Kunstikõrgkooli lõpetanud järgivad rahvusvahelise kunstimaailma arengut, kuid on julgustav, et suundumusi ei järgita pimesi.“
Noore Ehte Fondi peastipendiumi pälvis tänavu Marita Lumi
Marita Lumi on oma loomingus ammutanud rohkelt inspiratsiooni loomariigist. Tema ehted…
Argipäeva müstika
Kärt Hellerma romaani „Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ keskne märksõna on „irratsionaalsus“.
Nii arutleb Maria, Kärt Hellerma…
Rail Baltic – kas tasuvusanalüüse tasub usaldada?
Üheksa megaprojekti puhul kümnest osutub kulu planeeritust suuremaks, vaid üks megaprojekt kümnest toob lubatud tulu.
Kena kummardus klassikule
Rein Paku „Keisri hull“ on eelkõige kammerlik kostüümidraama, kus miski otseselt esile ei tõuse – kõik on korrektne ja maitsekas.
Tipud, mis jäidki vallutamata
Seda lugu kahest poisist, kes pärit Vändrast, kus maa on lame ja eneseteostusvõimalused ahtad, aga kes ometigi…
Aare Tool
on muusikateadlane ja -kriitik, Eesti muusika- ja teatriakadeemia lektor ning Sirbi püsiautor ja laureaat.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Kas kultuuripoliitika puhul tarvitseb üldse õnnestumisi kokku lugeda? Kultuuris tean palju õnnestumisi, need pole aga tingimata kultuuripoliitilised õnnestumised. Kultuuripoliitika asi on, et maja oleks köetud, katus ei tilguks…
Markus Toompere, „Põhjendatud pessimism“
„Avameelselt salaelust“, Marina Richteri intervjuu Ameerika pornonäitlejanna Stoyaga
Aveliina Helm, „Ökoloogika. Ei ole hilja, aga väga kiire on“
Mihkel Kangur, „Teadus ja tasu“
Ülo Mattheus, „Mida paska, rahvuslased!“
