Kaarel Nõmmik: „Paremini töötavad ideed, mis pole väga otseütlevad ja tekitavad pigem küsimuse, miks just see ja mida sellega öelda tahetakse.“
On ilus mõelda, et oleme nii kaua elanud Euroopas suhtelises rahus, kuid ilusast mõttest ei ela ära, kui maailm on rahutu ning soovib muutust.
EV 100 eel on asjakohane küsida, milline suhe on naistel, kitsamalt naisõiguslusel, olnud rahvuslusega Eestis. Millises rollis on eesti rahvusaade ja avalik retoorika näinud naisi?
1995. aastast peale ehk 23 aasta jooksul on metronoomi järjekindlusega, pool tosinat köidet aastas, ilmunud „Eesti mõtteloo“ sarjas juba 138 raamatut.
Eesti väiksust ja suhtelist vaesust võib häbeneda või paljuski ettekäändeks tuua, aga tänu sellele on ehitatud ruum saanud omanäolisem.
Kui riik on kunstiteos, kas peaksime seda üles ehitavatest elementidest ühte moodi aru saama, et olla selle riigi kodanikud?
Holger Looduse soov kaasa mõelda kultuuri ja ühiskonna tulevikustsenaariumide kujundamisele ei ole eksponeeritud demonstratiivselt, vaid on tajutav ridade vahel.
Juhtide suuniseid ja ideoloogilist romantikat ignoreerides on märkimisväärne osa vabadest inimestest vaevarikka põllutöö hüljanud.
Aastail 2014–2017 valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest anti välja kaheksa riigi teaduspreemiat, nn aastapreemiat.
Eesti essentsialistliku ilmavaate alusteoses – Lennart Mere „Hõbevalges“ – kirjeldatakse eestlasi kui vaat et tsivilisatsioonilist nähtust.
Sajandi lõpuks võivad ohustatud keelte hulka kuuluda ka eesti ja soome keel ning ega ungari keelgi või end täiesti kindlalt tunda.
Naist kujutatakse rahvuse sümbolina allegoorilise figuurina, meest aga ajaloolise isiku või konkreetse tüpaažina.
Lea Tormis: „Meil on läinud paremini, kui 1980. aastatel loota julgesime. Ent vabadus on endiselt vastutus – edasise eest.“
Tuul Sepp: „Juhtnööriks, mille abil elu Eestis järgmise saja aasta jooksul kujundada, võiks olla lähtumine faktidest ja teadusliku meetodi rakendamine.“
Reet Kasik: „Haritlane on kirjakeele kandja, töötagu ta meedias, ametiasutuses, koolis, valitsuses või mujal rääkimist ja kirjutamist nõudvas ametis.“
Täna õhtul kell kaheksa loeti aastal 1918 Pärnu Endla teatri rõdult ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.
Enne 1917. aastat tundus iseseisva Eesti riigi idee eesti mõtlejatele vaevalt tõsiseltvõetav, üldisem lähenemine oli hoopis taotleda Venemaa Ühisriike kultuuriliste rahvuste piire järgides.
Nii nagu igas organisatsioonis, peab ka riigis pühenduma senisest enam reatöötajaile, sest asutusi hoiavad käigus just nemad.
Kui me tahame, et Eesti riik ja rahvas edasi püsiksid ning ka järgmist saja-aasta juubelit peaksid, siis peame tarmukalt tegelema keskkonnakaitse ja ühiskondliku ebavõrdsusega.
Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Aino Pervik ei karda lastega keerukatest teemadest rääkida.
EV100 „Hea avalik ruum“ programmis ei ole väikelinnade keskväljakute puhul ära kasutatud ühiskonnas laiema arutelu algatamise võimalust.
Maastikuarhitektuuri kivinenud arusaamad võiksid võtta teadmistepõhise ja keskkonnaga arvestava maastikukujunduse ehk hea avaliku ruumi suuna.
Mis oleks, kui me ei peaks iga nädal vihastama, solvuma ja kaklema, vaid teeksime sinna vahele imestamise nädala?
Esimese maailmasõja lõpujärgus ja selle järel aset leidnud rahvaste vabanemislainet polnud pea keegi osanud ette näha. Kui see kord aga saabus, oli äärmiselt oluline õigel hetkel ajavaimule reageerida.
Rainer Sarnet: „Inimlik häbi on tegelikult suur väärtus ja alandlikkus tundub olevat uus tase. Selles on mingi uus ilu, uus rõõm, uus vabadus.“
Lisaks kolmele elutööpreemiale määrati viis aastapreemiat 2017. aasta loomingulise tegevuse eest.
Küsimuste rohkus ja vastuste puudumine on praegu Eesti disainivälja üks tunnusjooni. Valdkonna areng vajab püsivat arutlusplatvormi.
Eha Komissarov: „Kriitiline kunst elab juubeliaastalgi turvaliselt riigi kaitsva selja taga ja saab viidata riigi autoriteedile: minu riik ootab minult just sellist kunsti. See on ju suurepärane.“
Rein Müllerson: „Ühe suurriigi ambitsioone ja arrogantsust ei ohjelda kahjuks õigus, vaid teise suurriigi ambitsioonid.“
Materialismist, individualismist ja nominalismist vabanev maailm ei ole enam endise moodigi. Tähtis on, et kunstnikud juba praegu selle peale mõtleksid.
Eesti Teaduste Akadeemia ülesanne on kõneleda nõnda, et iga kord sobituks paika järgmine tükk meie ühiste teadmiste vundamenti ja jääks vähem ruumi eksitustele.
Dokumentaalsari „Hetk ajaloos“ nõuab vaatajalt korralikke ajalooteadmisi, nendeta ei ole faktidel kuhugi kinnituda ja mulje haihtub.
Eesti teater on jõudnud oma kuldaega ja riigil on selles õitsengus oma osa. Institutsionaalse ja loomingulise vabaduse tingimustes on kasvanud plahvatuslikult nii teatrite, truppide kui ka teatriprojektide hulk.
2017. aasta tosina Eesti loo ühisnimetaja võiks olla eestlus ajas ja ruumis. Kontrast on suur, kuid nii on see alati olnud ja tõenäoliselt nii ka jääb.
Kummitusi ei saa inimkogemusest ega kultuurist välja arvata, niisamuti pole neid kuidagi võimalik lihtsalt ära unustada.
Oleme teel, et maailm oleks tunnetatud ja kasutatud kui tervik ning paratamatu lokaalne eripära ei oleks muud kui lokaalne eripära, mida saab mitmeti tõlgendada ja läbi elada.
Riigist, rahvusest ja maagilisest mõtlemisest
Ebavõrdsuse leevendamine
Sotsiaalne vastutus, see me ühine
Wiedemanni auhind
Eduard Wiiralt
Jim Ashilevi „Imestuse kiituseks“
Kadi Tuule „100 betoonplatsi Eesti Vabariigile“
Kaido Ole „Kõik koos“
Kaarel Tarandi „Linnastu või sure!“
Anneli Saro „Kas teatrile on vaja riiki? Aga riigile teatrit?“ ning intervjuu Lea Tormisega
Tarmo Soomere „Akadeemia panustab õmblusteta ühiskonda“