Riigist, rahvusest ja maagilisest mõtlemisest

Naist kujutatakse rahvuse sümbolina allegoorilise figuurina, meest aga ajaloolise isiku või konkreetse tüpaažina.

LINDA KALJUNDI

Nagu hästi teada, iseloomustab Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva pidustusi üksjagu mänguline suhtumine aastaarvudesse: ühelt poolt tähistatakse 100 aasta möödumist vabariigi loomisest, teiselt poolt justkui vabariigi 100aastaseks saamist (siinjuures on ambivalentseks jäetud suhtumine omariikluse katkemisse aastatel 1940–1991). Mitmeti mõistetavus väljendub ka Eesti ühe edukama disainiagentuuri poolt loodud logos, kust saab numbritena lugeda välja nii 100 kui 18. Aastapäevaprogrammi kodulehel sedastatakse: „EV100 logo lihtne geomeetria kätkeb endas numbrimaagiat – riigi sünniaastat ja iseolemise sadat aastat.“ Võib siiski oletada, et avalikkuses jääb kõlama suurem ja ümmargusem arv (tõsi, see on üsnagi edukalt võimaldanud kaasata ka nõukogudeaegseid mälestusi ja seda eriti rohujuuretasandil, koolides jm). Veel kavalama lahenduse on leidnud lätlased, kelle logol on kirjas 1∞: viimast numbrit võib tõlgendada nii lõpmatuse märgina (läti rahvas pole mitte ainult iidne, vaid ka igavene) kui ka kahe nullina või siis hoopis pikali kukkunud kaheksana, lugedes seda vastavalt 100 või 18na.

Muidugi, riigi või rahva kujutamine võimalikult vana ja väärikana käib ikka rahvuse identiteedi kujundamise juurde. Eriti hoogsalt tehti seda XIX sajandil, moodsate rahvuste ja ajalooteaduse sünnisajandil. Maailma muutumine üha modernsemaks ja keerukamaks pani otsima uusi aluseid, millele rajada inimeste identiteet ja lojaalsus riigile. Lahendust nähti ühise ja iidse mineviku rõhutamises: seda kujutati tekstides, monumenditel, piltidel, teatrilavadel jne. Ka Eesti iseseisvusmanifestis on nägemus Eesti riigist ja selle legitiimsusest rajatud minevikule. 1918. aastal kuulutasid selle teksti algusread: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil „kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“. Nüüd on see aeg käes.“ Manifesti viimased lõigud seovad oleviku ja tuleviku kokku: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu […] Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“

Kujutlus eesti rahvuse ja omariikluse idee iidsusest ei sobi siiski sugugi kokku tähelepanekutega, et XIX sajandi alguseks ei olnud eestlaste rahvuslik identiteet kuigi tugev. Seda on rõhutanud eesti rahvusluse kõige teenekam käsitleja, ajaloolane Ea Jansen, kes on väitnud isegi, et 1850. ja 1860. aastateks oli eesti rahvas omamoodi etnilise kriisi seisundis, mille tõsidust on mõistnud vähesed uurijad. Ehkki mõte ürgsest rahvustundest on atraktiivne, võiks eesti rahvusluse ja rahvusriigi lugu jutustada ka teisiti, väärtustades hoopis seda, kui kiiresti ja edukalt suudeti panna inimesed XIX sajandi lõpus võtma omaks rahvuslikku identiteeti ning mobiliseerida nad 1918. aastal võitlema paljudele veel harjumatu eesmärgi, Eesti omariikluse eest. XIX ja XX sajandi vahetusel oli eesti rahvus(riik)liku identiteedi kehtestamine suur väljakutse, arvestades, et tegemist oli Vene impeeriumi mitmerahvuselise piirialaga, eestlaste ühiskondlik positsioon oli paranema hakanud alles hiljuti, eesti rahvuslus oli noor ning sellel tuli võistelda saksastumise ja venestumise, aga ka paljudele ligitõmbavate sotsialistlike ideedega. Selles, et eesti rahvusliku identiteedi ja vabariigi loomine osutus nii edukaks ja et see toimus nii lühikese aja jooksul, võiks seega näha alternatiivset ja mitmes mõttes sugugi mitte vähem atraktiivset edulugu.

Selline käsitus avaks uue vaatenurga ka rahvuslike ideede levitamisel ja inimeste kaasamisel olulist rolli mänginud sümbolite mõtestamisel. Nagu rahvusi, peetakse ka rahvuslikke sümboleid enamasti vanemaks, kuigi enamasti pärinevad need XIX sajandist, mis oli kogu maailmas suur traditsioonide loomise aeg. Samuti seostuvad need iga rahvuse ja kultuuri unikaalsuse ideega. Ometi mõjutas rahvuskultuuride ja pärandi, mütoloogiate ja ajalugude loomist XIX sajandil tihe ja rahvusülene motiivide ja ideede ringlus, pidev üksteiselt laenamine ja kohandamine. Eestlaste rahvusliku identiteedi loomisel said oluliseks rahvaluule ja talurahvakultuur, eepos ja mütoloogilised tegelased, metsad ja loodus jms. Just seetõttu, et XIX sajandil ja XX sajandi alguses väärtustati neidsamu nähtusi ka mujal, mõjusid need atraktiivse, veenva ja tõsiseltvõetavana ka siinse rahva silmis. Jannseni, Koidula jt isamaalised luuletused ja laulud haarasid inimesi kaasa, sest nad kohandasid tekste, mis olid ennast sakslaste rahvustunde ärgitajana juba tõestanud. Seesuguste põimingute arvessevõtmise korral saaks rahvuslikesse sümbolitesse suhtuda vabamalt ja loomingulisemalt, samuti avastada uusi tähenduskihte – ning miks mitte ka otsida ja tunnetada seoseid paljude teiste maade ja rahvastega, kes rõhutavad samuti oma sügavat sidet loodusega ning iidset rahvalaulu ja rahvakultuuri pärandit?

Toon oma jutu ilmestamiseks näiteks ühe suuresti unustatud, aga omas ajas olulise ja kõneka Johann Köleri maali „Ärkamine nõidusunest“ (1864). Köler oli teatavasti Peterburi õukonnas edukalt läbi löönud kunstnik ja ühtlasi üks mõjukamaid esimese põlvkonna eesti rahvuslasi. Eesti rahvusliku liikumise ajaloos figureerib ta ennekõike organisaatorina (palvekirjade algatus, Aleksandrikooli rajamine jne) ja alles seejärel kunstnikuna. Ometi on kõnealune teos üks esimesi eesti rahvuslikku meelsust väljendavaid kunstiteoseid, milles kajastuvad ilmekalt oma ajastu ideed. Samuti levis see XIX sajandi lõpus trükipiltide vahendusel üsna laialt. Eesti rahvusliku identiteedi ja ajaloomälu puhul on ikka rõhutatud kirjasõna olulisust (romaanid, ajalehed jne), kuid selle kõrval mängis olulist rolli ka visuaalkultuur. Koos omakeelse kirjavara levikuga hakkasid maarahva seas ringlema peale tekstide ka pildid, mis ilmusid raamatute, kalendrite ja perioodika illustratsioonidena, samuti trükipiltide ja fotodena.

Köleri maali ei saanudki kuigi kaua näha, sest mitmel näitusel väljas olnud töö läks 1880. aastatel Viinis kaduma. Kuulujuttude järgi olid sellega seotud baltisakslaste konservatiivsemad ringkonnad, kes olid teost vihaselt kritiseerinud. Töö ümber puhkenud skandaalid näitavad, kui tõsiselt võeti seda akadeemilises laadis romantilist allegooriat. Maalil kujutatud „Eesti legend“ jutustab, et üks Saksa ristirüütel armunud ristisõdade ajal maatüdrukusse. Vastuarmastust leidmata otsustanud ta neiu ristida, kuid too langenud selle peale hingetult maha. Neitsi arvatudki surnuks ja maetud lossikiriku kabelisse. Aastasadade pärast läinud hauakambrit uurima üks rüütli järeltulijatest. Kirstu kaanel lamanud raudrüüs luukere, kes pudenenud kaane kergitamisel tolmuks. Kirstust leidnud noormees noore, ent hõbehallide juustega naise. Köler on maalil kujutanud stseeni, kus nooruk sirutab käe naise rinnal lebava talismani järele. Viimane ärkab selle peale, süüdistades noormeest, et tolle esivanemate süü tõttu on ta pidanud aastasadu magama. Neitsi kuulutab, et noor sakslane ei saa tema talismani – see sümboliseerib mõistagi eestlaste maad.

Tänapäeval tunduvad nii legend kui ka pilt kohutavalt literatuurse ja sentimentaalsena, kuid mõlemad illustreerivad hästi, kui tähtsad olid XIX sajandil rahvuslastele romantilised ja muinasjutulised lood ja žanrid. Hiljem on neid üleolevaltki peetud väheväärtuslikeks, „peamiselt naistele ja lastele mõeldud“ kultuurivormideks. Ometi olid need omas ajas tõsiseltvõetav võimalus vaielda poliitika- ja ühiskonnateemade ning sotsiaalsete gruppide staatuse ja privileegide üle. Eestis on seda kirjanduse varal hiilgavalt käsitlenud Jaan Undusk. Ta on osutanud, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses on eesti kirjanduses (Eduard Bornhöhest A. H. Tammsaareni) väga laialt levinud eesti-saksa õnnetu, luhtumisele määratud armastusloo teema („abielu kui utoopia“) ning seostanud selle etnilistest ja seisuslikest hierarhiatest tekkinud kon­fliktide ja pingetega. Nendes fiktiivsetes lugudes peegeldub eestlasest koloniseeritu ja sakslastest koloniseerija omavaheline keeruline suhe, kus leidub küllaldaselt nii vastastikust külgetõmmet kui ka valitsemise ja vastuhakkamise soovi. Eestlase ja sakslase armulugu on ka Köleri maali ja legendi kese.

Köleri teos on valminud mõni aasta enne Carl Robert Jakobsoni kuulsat esimest isamaakõnet (1868), kus ta kuulutab jõulisel häälel pimeduseaja lõppu ja koiduaja algust. Ometi väljendab Köleri maal sama paatost: süüdistades sakslasi ristisõdades ja eestlastelt vabaduse võtmises ning kuulutades vanade baltisaksa rüütlite põrmuksvarisemist ja noorte eestlaste esiletõusu, ei ole Köleri nägemus ajaloost Jakobsoni omast sugugi vähem radikaalne. Tõusva, tulevikku vaatava eestlaskonna ja iganenud, keskaegse ühiskonnakorralduse külge klammerduvate baltisakslaste vastandamine leidis eesti rahvuslaste seas rohkelt kasutamist, nagu ka ärkamise kujund. Viimane on leidnud pruukimist hiljemgi („taasärkamisaeg“) – ja käibele tõi selle oma muistenditega (jah, jälle muinasjutud) õigupoolest juba Friedrich Robert Faehlmann. Tegemist ei ole siiski kuigi unikaalse allegooria või sümboliga.

Ärkamise kujund levis XIX sajandil laialt paljude maade rahvuslaste seas ning eriti armastasid seda kasutada noored, veel oma riigita rahvad. Sama levinud oli uinuvate kaunitaride kujutamine, neid armastasid oma rahvuse sümbolina esitada eriti sakslased. Teatavasti oli Saksamaa killustunud väiksemateks riigikesteks ja ühines alles 1871. aastal. See andis Okasroosikese muinasjuttudele hoopis teise tähenduse, kui sellel on tänapäeval (vendade Grimmide muinasjutud olid tollal muidugi rahvuslik ja poliitiline, mitte ainult lastele mõeldud lektüür). Siin tuleb hästi ilmsiks eesti rahvusluse vastuoluline armastuse-vihkamise suhe sakslusega: eesti rahvuslased vastandusid saksa rahvuslusele ja samal ajal ka imiteerisid seda. Eesti rahvuslikust liikumisest, selle kesksetest sümbolitest ja laulupidude, talurahvakultuuri ning metsa ja looduse väärtustamisest – kõigest sellest vaatab vastu saksa XIX sajandi rahvuslusele omaste joonte kohandamine.

Andrus Kiviräha „Rehepapp“ (2000) pööras omal ajal edukalt pea peale ühe tuntuma eesti rahvusliku alusmüüdi, jutustuse pikast ja pimedast orjaööst, kirjeldades, kuidas hoopis talupojad varastasid mõisarahva armutult paljaks. Samasuguse loo saaks luua ka rahvusliku ärkamise ajast, näidates, kuidas papa Jannsen ja teised eesti rahvuslased virutavad sakslastelt kavalalt ära laulpeo (siinmail korraldasidki selle esimesena baltisakslased 1857. aastal), kodumaa- ja loodusearmastuse, patriootilise luule jne ning rakendavad selle nii edukalt eesti rahvuse ülesehitamise teenistusse, et baltisakslased jäävad peagi oma juhirollist ja privileegidest täiesti ilma. Viimasel ajal on eri kultuuride piiril elava eduka kohaneja ja laenaja identiteeti eestlastele propageerinud Valdur Mikita, ehkki üksnes teatud piirini, kaldudes kirjeldama mitmeid kultuurinähtusi ühtaegu saksamõjulise ja iidse soomeugriliku nähtusena.

Lõpetuseks tasuks veel korraks tulla tagasi uinuva kaunitari juurde. Siinse loo näiteks ei valinud ma mitte päris juhuslikult pilti, kus on rahvuse sümbolina kujutatud just naist. Ajal, mil rahvuslus on taas tõusuteel ja võrdõiguslikkuse ümber puhkenud uued debatid, tasub ka naise ja rahvuse suhete kujutamisele tähelepanu pöörata. Miks ikkagi kasutati naisfiguuri XIX sajandil rahvuse sümbolina nii massiliselt? Nende hulgas on prantslaste Marianne, sakslaste Germania, aga ka Soome neitsi ja paljud teised. Eesti kunsti näitel naisekujutiste ja rahvuslikkuse seoseid uurinud Katrin Kivimaa on väitnud, et paradoksaalselgi moel toimisid naised allegooria ja sümbolina hästi just seetõttu, et nende osalemine poliitilises ja ühiskondlikus elus oli vägagi piiratud. Kuna neil puudus avalikus elus roll, oli naisi ka lihtsam sümbolina kasutada. Siinmail oma „Eesti neiu“ kuju siiski välja ei kujunenud. Enne jõudis peale tulla järgmise põlvkonna loodud uue rahvusliku kultuuri laine, mis tõstis XX sajandi alguses visuaalselt sümbolitena esiplaanile hoopis mehed: rühmituste Noor-Eesti ja Siuru albumite kaantel kehastavad kultuuri ja vaimsust tunglakandjatest meesfiguurid (1905 ja 1917, mõlemal juhul oli autoriks Nikolai Triik).

Naised jõudsid rahvuse sümbolina veel korraks esile tõusta Vabadussõja ajal. Nikolai Triigi joonistusel „Vabaduse sünd“ (1919) on naisest saanud juba ema, kes sümboliseerib vabadust ja äsja tekkinud riiki koos vastsündinud lapsega. Sealjuures on ta võtnud üsna aktiivse rolli: ta on tõstnud oma käed kõrgele üles, kaitstes last ise, kuna sõdurid on tema ümber maha langenud. Seda teost on võrreldud ka Eugène Delacroix’ krestomaatilise maaliga „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ (1830), mille keskmes on samuti sõjameeste kohal kõrguv naisefiguur. See töö jäi ometi üsna erandlikuks, kuna edaspidi hakkasid riigi sünni ja Vabadussõja kujutamisel domineerima mehed. Omapärasel moel markeerib seda üleminekut Triigi kujundatud 1000-margane rahatäht (1921). Sellelgi on kujutatud ema lapsega ja sõjamehi, ent kui „Vabaduse sünnis“ on naine aktiivses rollis, siis rahatähel seisab ta vaguralt, laps süles. Veelgi suurema muutuse on teinud läbi sõjamehed: lahingus langenud muistsete arhetüüpsete kujude asemele on kerkinud elusad mundris mehed, kes moodustavad noore ema ümber kaitsva müüri. Erinevalt naistest, keda kujutatakse allegoorilise figuurina, on rahvuse sümbolina esitatud mehed kas ajaloolised isikud või konkreetsed tüpaažid: muistsed ja moodsad sõdurid, Kalevipoeg ja teised mütoloogilised kangelased, riigijuhid jne. Kultuurimälus on viimased osutunud allegooriatest kestvamaks, ehkki sageli sekundeerib neile veel üks sümbolkuju, rahvariietes naine. Selle ilmingu vaagimine on aga juba omaette teema.