Marco Laimre: „Tahaksin rääkida millestki, mis ei oleks ainult nimetamine, vaid ka teistmoodi olemine, teistmoodi metoodika, üleüldse teistmoodi suhtumine. Sellepärast pakubki mulle huvi sport-art.“
Alain Badioul jätkub ülevoolavalt sappi vabatahtlike jaoks, kes teevad seda (minu meelest ennastsalgavat ja vajalikku) tööd. Näiteks Aafrika diktaatoreid ja nende korruptiivseid režiime ei maini ta sõnagagi.
Sten Eltermaa näitusel ei ole otsekontakti uuritavaga, on vaid müürid ja peegeldused ning üks hüpoteetiline mõra.
Täiskasvanud inimese diferentseerunud rakke on võimalik „reprogrammeerida“ tagasi arengubioloogiliselt varasemasse embrüonaalsesse staadiumisse pluripotentseteks tüvirakkudeks.
Muudatusi tegemata kasvaksid pensionikulud üha kiiremini ning peagi elaksime riigis, kus suurem osa eelarvest kulub pensionidele.
Kas saab nimetada tugevaks ühiskonda, kus haiglatele hangitakse aparatuuri korjanduste abil, kus kallite ravimite vajajal tuleb abi otsida heategevusfondidelt ja kus veteranide aitamiseks müüakse sinililli?
Soome muusika on vanem kui Soome Vabariik: sel aastal möödus 125 aastat esimese rahvusliku muusikateose sünnist.
Dorota Masłowska „Kaks vaest rumeenlast“ on tihe, alltekstirohke ja elu ennast ehedalt peegeldav dramaturgiline materjal.
Üha enam hakkab igasugune kirjandusantoloogia näima humanitaarteadusliku päästeoperatsioonina.
Huumor ja kiire piltide vaheldumine aitab ajalooliselt ja geograafiliselt teravaid probleeme lahata nii, et need oma raskusega ei tõmba lavastuse tempot alla.
Lavastaja Samuel Harjannet on ilmselt kõige enam huvitanud tudengite revolutsiooni teema ning seetõttu on jäänud sündmust käivitav ja rollidele vundamenti laduv eellugu piisava tähelepanuta.
Mari Kalkuni fenomen on tema vahetus, mis tulebki kõige selgemalt esile autorilauludes, kui muusik on üksi oma instrumentide ja lauluga.
XXX Euroopa filmiauhindade gala 9. XII 2017 Berliini festivalide majas.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel
Stepan Pektejev on käinud Gribojedovi tekstiga vabalt ringi, lisades sellele nii tänapäevaseid viiteid kui ka otseseoseid dramaturgi enda elulooga.
Vasif Kortun: „Kunstiinstitutsioon tuleb panna toimima nii, et tekiks dialoog, et külastajad teaksid, et ka neid kuulatakse.“
Sel aastal kandideerisid Vaikla Studio kaks projekti Eesti arhitektuuripreemiatele kolmes kategoorias ja võitsid kahes: Eesti kultuurkapitali ja sisearhitektide liidu preemia.
Indias „Kritya“ luulefestivalil suutis luule eliksiir jõuda ka kultuurist kõige kõrvalejäetumateni, ületada umbusu, võõraviha ja eelarvamused, ühendada inimesed uuel moel.
Huvide rägastikus siplev inimloom on Alain Badiou vaatepunktist eetika-eelne olend „siinpool head ja kurja“. Millal siis eetika algab?
Kino maastikuarhitektid riisusid selleaastastelt arhitektuuripreemiatelt koore ning aitasid Tartu väliruumil esile tõusta.
Eesti võistlusprogramm PÖFFil pakkus kvaliteeti ühest äärmusest teise.
Tavapärasest kammerkontserdist eristas Galina Grigorjeva juubeliõhtut südamlik ja pidulik atmosfäär, iga interpreet tuli lavale esitama kingitust armastatud heliloojale.
Keelekasutajal tuleb hinnata, millised muutused on keele väljendusvõimele kasuks, millised neutraalsed ja millised kahjuks, ja selle järgi tegutseda.
HTMi veerg
Aili Künstler, „Peaasi et selgus ei kannata“
Krista Kerge, „Võõrapärane või uus? Pilguheit tõlgete keelele“
Joel Sang, „Kas integratsiooni hind?“
Eesti arhitektuuripreemiad 2017
Tavalise erilisus ja hea ruum
Doris Kareva, „Indias „Kritya“ luulefestivalil“
Keele-elu: vastu ootusi netikeel hoopis kirjakeelestub
Badiou hea ja kurja tundmise puu
Vanemuise „Hüljatud“
Galina Grigorjeva juubelikontsert
Eesti filmi „edekabel“ 20