Grigorjeva muusika ajatu ilu

Tavapärasest kammerkontserdist eristas Galina Grigorjeva juubeliõhtut südamlik ja pidulik atmosfäär, iga interpreet tuli lavale esitama kingitust armastatud heliloojale.

SAALE KAREDA

Galina Grigorjeva juubelikontsert 2. XII Kadrioru kunstimuuseumis. Allar Kaasik (tšello), Iris Oja (metsosopran), Kaia Urb (sopran), Diana Liiv (klaver), Kristi Mühling (kannel), Denis Golubev (oboe) ja Peterburi Nikolai Rimski-Korsakovi nimelise konservatooriumi Izmailovski kvartett.

Galina Grigorjeva hääl eesti uues muusikas tõuseb esile kirgaste, puhaste värvide, sügava vaimse tunnetuse ning slaavilikult intensiivse väljendusjõuga. Laiemalt on tuntud helilooja koorilooming, mis lummab oma võimsa haarde, hingesügavuse ja pühalikkusega. Grigorjeva muusikal on sügavale ulatuvad juured, mis läbistavad filosoofilisi, religioosseid ja folkloorseid kihistusi ning toovad kuuldavale nende ühisosa – elu terviklikkuse taju ja ühenduse Loojaga. Gri­gorjeva koorimuusikast on ilmunud kaks autoriplaati: Eesti Rahvusmeeskoori „In paradisum“ dirigent Mikk Üleoja juhatusel (valiti 2014. aasta parimaks koorimuusika albumiks) ning 2016. aastal plaadifirmalt Ondine ilmunud „Nature morte“ Eesti Filharmoonia Kammerkoori, muusikakollektiivi Theatre of Voices, Yxuse kvarteti ja Conrad Steinmanni koostöös Paul Hillieri juhatusel. Need suurepärased salvestised on teinud Grigorjeva muusika pidevalt kohalolevaks ka rahvusvahelisel areenil.

Grigorjeva muusikas on ühtaegu nii läbipaistvust ja õhku kui ka üdini raputavat ekspressiivsust. Tal on anne luua dramaturgiliselt haaravaid, mastaapse haardega koherentseid vorme, ühendades orgaaniliselt horisontaali ja vertikaali. Grigorjeva looming on tugevalt seotud õigeuskliku sakraalmuusikaga, aga ka Euroopa vanema mitmehäälsusega. Selles põimuvad vene kultuuri sügavad traditsioonid modernistliku lähenemise lahutusteravusega.

Kadrioru lossi saali oli 2. XII kogunenud Grigorjeva muusika pühendunud austajaskond. Kõlasid valitud teosed helilooja kammerloomingust ning Kristi Mühlingu esituses jõudis Eesti esiettekandele kromaatilisele soolokandlele kirjutatud seitsmeminutine teos „Pere­zvony“ ehk „Kirikukellade mäng“, mille esiettekanne oli 11. XI Helsingi Muusiikki­talos. Grigorjeva „Kirikukellade mäng“ loob assotsiatsiooni õigeusu kiriku kellade kõlaga, mis erineb lääne kiriku kellade kõlast. Kellad on inspireerinud paljude heliloojate loomingut, kellakõla allusioone kohtame rikkalikult romantilises ja uuema aja programmilises muusikas, eriti oreli- ja klaverirepertuaaris: kindlasti tuleb mainida eesti muusika tähtteost, Elleri „Kelli“ (Grigorjeva teos kestab muide sama kaua), ning Pärdi tintinnabuli-stiil on teatavasti inspireeritud kellukeste helinast. Grigorjeva „Kirikukellade mäng“ on kirjutatud kõlamodernistlikus võtmes, tegemist on ühtaegu sissepoole suunatud mõtiskluse ning vene kirikukellade karakterit hämmastavalt hästi tabava teosega. Vene kirikukellade komplekti nimi on zvon ja see koosneb kolmest kuni viiest kellast, aga võib ulatuda kuni 30 kellani. Soovi korral võiks üle lugeda ka Grigorjeva kirikukellade komplekti kuuluvate kellade arvu. Vene kellade iseloomulik joon on see, et need ei ole tingimata spetsiaalselt häälestatud, s.t nende helikõrgus ei ole tahtlikult paika pandud. Grigorjeva teoses on see aspekt esile toodud teravate, sekunditest koosnevate kooskõladega, mis esindavad meie mõistes mittetavapärase häälestusega kelli. Suurem osa Grigorjeva „komplekti“ kelli on n-ö harjumuspärase kõrgusega (ehk üksikhelid ja mitte sekundikooskõlad), kuid nn sekundikooskõlade-kellad loovad piisavalt terava aktsendi, mis toob kuuldepilti vene kirikukellade mängu. Teatud ajaüksuste järel pidevalt vahelduv rütmijoonis ja meetrum loovad ettekujutuse vabalt helistatavatest kelladest. Kirikukelladel tekib lisaks põhihelile nn häälestatud kellade puhul oktav allapoole ja häälestamata kellade puhul umbes septim allapoole nn alamheli ehk hum tone ning ka see printsiip on Grigorjeval teosesse integreeritud.

Galina Grigorjeva muusika pühitseb elu ja inimese hingestatust, hinge jumalikku päritolu.

Ants Vahter

Tavapärasest kammerkontserdist eristas Grigorjeva juubeliõhtut südamlik ja pidulik atmosfäär, iga interpreet tuli lavale esitama kingitust armastatud heliloojale. Helge ja rõõmsa tundetooni andis õhtule lastelaulude tsükkel „Seitse jõululaulu“ eesti luuletajate tekstidele – Kaia Urbi hingekosutavalt kaunis ettekandes Diana Liivi saatel. Kaia Urbi kingitud helgus ja rõõm oli kantud küpsest elutarkusest, lihtsuses kõlas allikavee selgus, mis on selitunud läbi paljude pinnakihtide.

„Viimane märk“ Iris Oja esituses raputas hingepõhjani, klaveril Diana Liiv ja oboel Denis Golubev. Teos kõlas esiettekandel 2014. aastal sarjas „Heli ja keel“ Iris Oja ja Diana Liivi esituses ning on kirjutatud häälele ja klaverile Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva ehk nunn Maria (1891–1945) tekstile. Kuzmina-Karavajeva loomingut läbib hingepuhtuse ja eneseohverduse teema, tema luulet iseloomustavad tugevad kujundid. Nunn Maria hoolitses vaeste eest, asutas hooldekodusid ning inspireeris filosoofe ja kirjanikke, pidades oma vaimseks isaks Sergei Bulgakovit. 1943. aastal ta vangistati ning koonduslaagris läks ta kaasvangi asemel gaasikambrisse. Luuletuses „Viimane märk“ kõlab tema igavikku lahkumise eelaimus, mille Grigorjeva on kon­geniaalselt valanud helidesse. Ootan väga selle teose salvestist Iris Oja erakordselt sisendus­jõulises interpretatsioonis.

Juubelikontserdi korraldamist toetas David Oistrahhi festivali kunstiline juht Allar Kaasik, helilooja kauaaegne koostööpartner, kelle karismaatilises esituses kõlas kontserdil soolosonaat „Recitativo accompagnato“ (teos on pühendatud Allar Kaasikule) ning kes hingestatult soleeris noortest pühendunud muusikutest koosneva Peterburi kvarteti saatel teostes „Üks kindel linn“ ja „Palve“. 2005. aastal loodud „Molitva“ ehk „Palve“ on üks Grigorjeva armastatumaid teoseid, sellest on helilooja loonud tosinkond versiooni väga mitmesugustele koos­seisudele, teose koosseisulise variaabluse aste läheneb Pärdi „Fratresele“. Teose tellis David Oistrahhi festival, algversioon on saksofonile ja kammerorkestrile ning alles hiljuti, kevadiste Eesti muusika päevade raames kuulsime esiettekandele tulnud „Palve“ uusimat versiooni kuuele tšellole.

Heliloojale tänusõnu lausudes ütles maestro Allar Kaasik: „Galina muusika on nii täiuslik, et muusikud ei saa sellele midagi lisada ega ka ära võtta. See muusika jääb ka kehva esituse korral geniaalseks.“ Allar Kaasiku sõnavõtule järgnenud teose „Üks kindel linn“ esitamise ajal kerkisid aristokraatliku saali akende taga taevasse ilutulestiku värvilised kaskaadid.

Mida agoonilisemaks muutub ühiskonna mentaalne keskkond, mida troostitumaks looduskeskkonna hävitamine, seda eksistentsiaalsem tähendus on inimhinge sügavustesse sukelduval ning igavikulisi väärtusi puudutaval kunstiloomingul. „Iga hing, kes ülespoole kerkib, kergitab kogu maailma,“ on öelnud müstik Elisabetta Leseur (1866–1950) ning iga kunstiteos, millel on võime ülendada kuulaja hinge, saab olla selle protsessi käivitaja. Läbi aegade on kloostrites inimkonna eest palvetatud, et hoida maailmas toimivate jõudude vahel tasakaalu – eelkõige habrast tasakaalu inimhinges, et hoida elus sakraalset mõõdet. Praeguses sekulariseerunud maailmas on selle ülesande kandja suures osas kunstilooming, mille loojad ja esitajad on suutnud säilitada hingepuhtuse. Grigorjeva muusika pühitseb elu ja inimese hingestatust, hinge jumalikku päritolu. Selle muusika sügavus ja ajatu ilu on kõrvutatav muusikaajaloo suurte meistrite loominguga.