Rändamises ei ole midagi enneolematut, see on liikide evolutsiooni lahutamatu osa.
Teater saab pakkuda varjupaika kainele mõttele, aidata avalikkusel reaalsusega kontakti saada.
Teatris põhjustab alastiolek olukorra, kus segunevad näitleja ja fiktiivse tegelase keha piirid.
Jacques Audiard: „Traagiline lõpp tundub mulle filmis enamasti klišeena.“
Theodor Kallifatides: „Mitte keegi ei suuda ebakindlalt pinnalt kõrgele hüpata, meil on tarvis nii juuri kui ka tiibu.“
Herder uuris nii seda, millistel alustel moodustuvad ja arenevad keeled ja kultuurid, kui ka seda, kuidas tänapäeva inimesel on võimalik mõista erinevaid kultuuriavaldusi ning võõraid kultuure tervikuna.
AURELIA AASA
Doris Uhlichi lavastus „alastusest enam” toob esile kehalisuse selle naturalistlikus loomulikkuses.
Alfred Peter: „Ühissõidukite suurem kasutamine sõltub graafiku tihedusest ja mugavusest, sellest, kas bussi või trammiga saab kiiremini.“
Tallinna „Kuldse maski“ puhul on alati olnud heas tasakaalus traditsioon ja novaatorlus, lai joon ja intiimsus.
Antropoloog William Westerman: kui viia inimesed omavahel kokku ja võimaldada neil oma kultuure ja kombeid jagada, siis muudab see kõiki inimlikumaks.
Kuidas ikkagi saab nii olla, et prokurör väidab kohtualuse süüdiolekut ja nõuab karmi karistust, kuid kohus mõistab ta sootuks õigeks?
Viiuldaja ja laulja Maarja Nuudi esimene Põhja-Ameerika ringreis pälvis USAs tunnustava vastukaja.
Jaana Kokko kunstnikupositsioon põhineb vastupanukultuuril, mis on aidanud väljendada neoliberalismi kriisi.
Eesti märgi viimisel maailma on kohapealne potentsiaal kasutamata või üles leidmata.
Eero Epneri ja Meelis Oidsalu vestlus „Eesti teater ja pagulased“
Kirjanikule on pagulaste saabumine erialane kingitus
Peeter Vähi mõtisklusi rännuteedel
Maarja Nuut Põhja-Ameerika tuuril
„Kaotatud paradiis“ ja „Aadama passioon“ filmilinal
Robert David Putnami „Our Kids: the American Dream in Crisis“