
Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.

Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.

Vene teatri uus juht Anne-Lii Päiv: „Vene teatril on tõsised rahalised kohustused, mis on seotud ammu-ammu enne meid võetud laenuga, aga üldiselt on teatri finantstulemused küllaltki head.“

eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse.

Lavastuses „Fun Fact“ on näitlejad seadistanud end vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.
Marius von Mayenburg lahkab tänapäeva inimese voolavat, ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.

Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.