$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“).

Uitamine kui kontseptsioon on lavastuse „Sammud“ oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke.

Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik, temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust.

On õnn, et Anumai Raska looming on lisanud siinsele kultuurimaastikule aegruumilise aiamudeli, millest võib leida erilisuse salapärase pooluse.
Leedu lavastaja Rimas Tuminas: „Praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – kõrvale heidetakse kogu saavutatu.“
Juhan Ulfsaki „Teoreem“ Eesti Draamateatris ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.

„Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“: kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib üksteisele järje moodustada ainult teatrivaataja peas.

„Must/Valge“ on oma mõlema tantsuteosega „muusika silmale“ idee teenistuses: süütu, puhas, vaba ambitsioonikast mõttegümnastikast ja liigsest sügavmõttelisusest, kannatusi vaid näpuotsaga.

Taavi Tõnissoni „Metamorfoosi“ lavastuses pole tähtis mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.