-
Küll tahan aga kohe juhtida tähelepanu sellele, et parima lavastuse auhinna määras teatriliidu juhatus, mis ei koosne mitte kriitikutest, vaid teatrialade praktikutest. Juhatus ei teadnud sõnalavastuste žürii valikust ja võtsin seal sõna viimasena, kui minu hääl enam kujunenud otsust ei mõjutanud. See, et parima lavastuse auhind ja meie žürii antud lavastajapreemia langesid kokku, viitab üsna selgelt Elmo Nüganeni lavastuse „Meie, kangelased” erilisele kohale möödunud aasta teatripildis.…
-
Peaaegu üheealised Järvet ja Ird (Irdi sünnist täitus läinud aastal sada, Järveti sada saab täis aastal 2019) on natuurilt vastandid, ent mastaabilt võrdsed – ka oma loomingu ja kunstimõistmise erisuses. Nii Järveti kui ka Irdi elulookäsitlusega on autorid tööd teinud aastaid, aastakümneid. Reet Neimar alustas Järveti raamatuga tegelikult juba 1969. aastal, ilmselt küll vist teadmata, et see võibki saada raamatu lähtepunktiks. Leningradi teatriinstituudi esimese kursuse teatriteaduse…
-
Kindlasti ei ole see ka nii atraktiivne kui paljud viimasel ajal ilmunud elulooraamatud, mida ehk olekski ülekohtune 70-80aastastelt autoritelt nõuda (Ludmilla Rass on tänaseks 85aastase Ferdinand Veike teatrikooli- ja põlvkonnakaaslane, raamat on valminud pika aja jooksul). Päris mahukas ja veidi väikeillimarlik on lihtsameelsena mõjuv jutustus väikese Värdi õnnelikust ja töisest lapsepõlvest Eesti-aegses isatalus. Ka siin annavad tooni pigem kirjutajale meelde jäänud üksikud eredamad seigad kui tollase…
-
Küsimus on vaid vormistamises – kes ja millal? Ja muidugi, kui hästi. Kõige esimene biograafia sattus mulle kätte põhikooli lõpus, ärkava teatrihuvi lainel ja ema soovitusel: see oli 1972. aastal ilmunud Leenu Siimiskeri „Jaan Saul”. Mäletan siiani, milline oli odava paberi faktuur, kuidas tsitaadid olid esile toodud italic’us ehk kursiivkirjas. Kõige olulisem oli siiski 15aastase inimese vapustus tollest surmapitserit kandnud elust. Jaan Saul, keda ma polnud…
-
Esmalt ilmub lavale vuntsimeeste bänd. Bändimees Sepp (Sepo Seeman) siseneb sujuvalt õhtujuhi rolli, pajatab joviaalsel, seejuures õige natuke ka ebakindlamal küsival toonil kontserdipublikule, kelle tekste ja miks esitama hakatakse. Seejärel sulgub bänd oma kohaloleku reaalsusse, et avaneda lauludes. Salapärane laulutekstide autor Leo (Lauri Kink) sugeneb teisele poolele, kus tal aga oma kunagiste bändikaaslastega enam silmsidet ei ole. Bänd esitab kogu teatriõhtu vältel malbe sisuka seisundilise kontserdikava:…
-
Ole Lund Kirkegaardi raamat „On üks ninasarvik Otto” on üks mu lemmikraamatutest lapsest saati ja olen seda oma sada korda vähemalt lugenud. Nii et suur oli nii ootus kui pettumushirm, kui Ott Sepp ninasarvikuloo lavastada võttis. Kui Kirkegaardi raamat 1982. aastal eesti keeles ilmus, olid praeguse lavastuse sihtgrupi emad-isad ise veel lapsed. Kordustrükki pole kahjuks tehtud, nii et 2000. aastate põngerjad selle suurepärase raamatuga tõenäoliselt tuttavad…
-
Miks on vaja rakendusteatri teemal arutelu edendada?
Ühise nimetaja alla pole neid nähtusi Eestis minu tähelepanekul seni viidud. Kipub see ju jääma distsipliinide vahele, nõnda et teatriprofid peavad seda teiste erialaspetsialistide pärusmaaks, need omakorda ei söanda põgusa teatriettevalmistuse ja pideva draamapraktika puudumise tõttu seda oma päristööks pidada. Rakendusteatri trupid nagu Eesti Luguteater, Improteater, MT Ü Altermann jt määratlevad end tavaliselt harrastusteatritena, aga klassikalises mõttes tekstidel põhinevate…
-
Osalusteatrit ei tehta kunstikontekstis, vaid ühiskonnagruppides ja asutustes, koolitustel ja arendusprojektide raames, vanglates ja pingekolletes. Osalusteatri eesmärgid ja žanrid võib laias laastus jagada kolme harru: sotsiaalsesse, hariduslikku ja terapeutilisse. Haridust tuleb siin mõista võimalikult avaras tähenduses, sünonüümideks võiksid siin olla sõnad „õppimine”, „koolitus”, „treening”, „arendamine” või mis tahes kasutamiseks sobiv väljend. Neid kõiki ühendab asjaolu, et pürgitakse muutuse, pigem mõistmise, seda just arusaamise-väärarusaamise ühtsuses, kui valmislahenduste…
-
„Petruška” on algversioonis ballett, mille Igor Stravinski komponeeris peaaegu sada aastat tagasi 1911. aastal legendaarse vene balletiimpressaario Sergei Djagilevi tellimusel Balletts Russes’le. Ballett tuli esmakordselt lavale Pariisis ning koreograafia lõi sellele balletiajaloo üks olulisemaid koreograafe, vene soost Mihhail Fokin. Kolmeosalise klaverisüidi versiooni seadis Stravinski „Petruškast” kümme aastat hiljem spetsiaalselt pianist Artur Rubinsteinile. Anu Ruusmaa ja Diana Liiv on võtnud oma kontsertetenduse aluseks just „Petruška” klaveriversiooni. See…
-
Kuid see Eesti kohta harv maastiku majesteetlikkus polnud veel kõik, midagi on siin veel ja see ilmneb Undi ütlemises: „kui sa just parajasti oru põhjas võsas ei ole”. Just nimelt – Undi kodumaja õu on varjunud puude vahele, see on juba nõlval, sealt laskub tee saunani. Siin varjavad vaadet puud, päevalgi võib olla hämar. See toob meelde, et raamatus „Elu võimalikkusest kosmoses” ütleb Enn: „Arvan, et…
