-
Olemuslikult täpsemat mängupaika kui Viinistu oleks „Kaevuritest kunstnikele” pea võimatu leida. Ma ei pea silmas sujuvat sobimist näidendi tegevuspaigaga ega ka hämarat kohavaimu, millest suveteatri puhul on kombeks ikka ja jälle rääkida, sest sellisel juhul oleks kaevuritest kõnelevale lavastusele tunduvalt sobivam mängupaik kas või näiteks Kohtla kaevandus. Tõsi, teatriturunduslikult oleks kauge ja kahtlane Ida-Virumaa märksa kehvem koht kui Tallinnast vaid põlevkiviviske kaugusel rannaküla Viinistu, kuid see…
-
Kui pikk oli prooviperiood? Kuidas oli Hayga koos töötada ja milline meeleolu valitses proovides?
Me tegime proove viis nädalat. Juba viiendal päeval oli esimene läbimäng. Koreograafia oli punkt punkti haaval kirja pandud. Meeleolu oli töine. Proovid olid pikad ja intensiivsed, tavaliselt tegime me päeva jooksul neli läbimängu, koos märkuste ja soovitustega nende vahepeal.
Kuidas on võimalik saavutada selline grupisisene täpsus ja harmoonia, samas kui igal tantsijal on erinev…
-
Lava vanas angaaris. Põrand ja seinad, ei muud. Kuus tantsijat. Koledate riietega. Mõttetu lõikega ja suvalisest materjalist beežidpruunid pluusid-püksid, kõigil erinevad. Täiesti mittemidagiütlevad. Just, mittemidagiütlevus ongi oluline. YouTube’is saab vaadata Hayga Helsingis tehtud intervjuud,1 kus ta veidi seletab oma meetodit. Hay rõhutab, et tema ei jutusta laval lugu ega ürita midagi öelda, vaid uurib, mis on tants, mis on liikumine, mida suudab inimese keha. Selles on…
-
Kui mõelda soome filmidele, aga miks mitte ka teatrile ja näitekirjandusele, siis kukub neil kahtlaselt hästi välja see tavalise inimese murede ja ängide kujutamine. Ühteaegu nukker ja naljakas. On see soomlaste rahvuslik eripära?
Tõsi see on, et emotsionaalsema meelelaadiga „Kaose” vaataja saab nutta ja saab naerda. Mul on kavas lavastada veel üks soome näidend, kus see nukrus ja naljakus, mille kohta küsid, on veelgi jõulisem ja…
-
Mika Myllyaho teatritriloogia Vanemuises äsja esietendunud teine osa „Kaos” (esimene osa „Paanika” on eelmisest hooajast sama teatri laval) jutustab kolme intelligentse ja haritud soomlanna Sofia, Julia ning Emmi elukriisidest, mille põhjuseks pakutakse mitmeid tänapäeva hädasid, alates halvast seksist kuni globaliseerumiseni välja. Seega paras kaos, nagu lubatud.
Kuna naiste jutustused hõlmavad mitmeid lühemaid lugusid, veereb lavastus edasi hoogsas sketširütmis ning tempokalt. Vaheldust ja erinevaid tegelasi on palju. Näitlejannad…
-
Mika Myllyaho teatritriloogia Vanemuises äsja esietendunud teine osa „Kaos” (esimene osa „Paanika” on eelmisest hooajast sama teatri laval) jutustab kolme intelligentse ja haritud soomlanna Sofia, Julia ning Emmi elukriisidest, mille põhjuseks pakutakse mitmeid tänapäeva hädasid, alates halvast seksist kuni globaliseerumiseni välja. Seega paras kaos, nagu lubatud.
Kuna naiste jutustused hõlmavad mitmeid lühemaid lugusid, veereb lavastus edasi hoogsas sketširütmis ning tempokalt. Vaheldust ja erinevaid tegelasi on palju. Näitlejannad…
-
Kes on need õppejõud, kes algaval õppeaastal tulevasi näitekirjanikke õpetavad?
Põhikohaga õppejõud olen ainult mina. Sellel on selge põhjus: Eestis on vähem kui käputäis inimesi, kes oskavad õpetada näidendite kirjutamist. Neil kahel, kes lisaks minule seda oskavad, on lavakunstikoolis enda õpilastegagi käed-jalad tööd täis. Seepärast otsustasin algatada Drakadeemias õpetamise kursused. Loodetavasti saan nõnda endale kolleege ja õpetajaid mujalegi, kus ollakse huvitatud loovkirjutamise õppimisest. Küll aga toimuvad Drakadeemia kursuste…
-
Lavastuse algus on paljutõotav: kosmopoliidist külafilosoof, kauboikirjanik Herbert Aab (Ivo Uukkivi) on naasnud kodukanti, et oma hajevil loomejõuressursidki koju kutsuda. Ta kuulab raadiost omaenda loomingut lahkavat kirjandussaadet, osutudes selle põhjal geeniusena tunnustamatuks, kuid näib, et ta on sellega ka ise päri. Tema otsingute vaheetapist annab aimu samuti raadiost kuuldud info, et hiljuti üllatanud Aab kultuuriüldsust „aktsioonpuhanguga” noorte laulu- ja tantsupeol, kus ta ärgitanud nooremat põlvkonda elu…
-
Lennuki jõudmine Marini on tema dramatiseeringutest hästi näha: „Vargamäe kuningriigis” pakkus dramatiseerijale huvi Indrek, kuid „Wargamäe Wabariigiks” oli selge, et Marita ei saa mõista Indreku meelelaadi ning seletamatut sidet Vargamäega, mistõttu Nüganeni lavastus algas pojale järele vaatava Mariga (Epp Eespäev). „Vargamäe varjus” on Lennuk vaatenurga hoopis teistpidi pööranud ning rakendanud Indreku ja teised Vargamäe mehed just Mari loo rääkimiseks. Nii saab vaataja Ülle Lichtfeldti esituses näha…
-
Antiikteatrist huvitatud Mardi Valgemäe on kirjutanud artiklis „Teekond tragöödia algusse” („Linn ja teater”, Tallinn 1995): „Paari viimase aastakümne jooksul on rida teatritaidureid nii Lääne-Euroopas kui ka USA-s edukalt tõlgendanud kreeka tragöödiaid modernistlike heliefektide ning visuaalselt rabavate lavapiltide, kostüümide ja misanstseenidega.” Noore iraanlase lavastus, kuigi samuti rabav, sellesse ritta ei kuulu. Sophoklesest on ta nii mõneski mõttes kaugemale läinud kui Anouilh, kes küll samuti võttis oma loo…
