-
Ootuspärane ja sobilik olukord galeriis, kus külastajad saavad pikkamisi jalutada ja pilte silmitseda, lugeda aeg-ajalt, mida kunstniku või pildi kohta kirjutatakse. Maalid massiivsetes raamides vahelduvad, aga interjöör on sama. Võib istuda Hispaania kuldse ajastu saalis pingile, puhata jalgu, uurida sealseid maale pikalt ning mõtiskleda möödunud ja kaugetest aegadest. Need portreteeritud inimesed elasid kõik kunagi ammu, nüüd talletatud pildis. Kaheteistkümnes pildis, Unduski teksti järgi. Nende kaheteistkümne pildi…
-
Kust võtab naine õiguse abikaasa näidendeid tsenseerides kustutada mehe loomepalang? Kui Helen ja Edward esimest korda kohtudes kokku põrkavad, kirub mees: „Naised ei tohiks joosta. Nad ei saa pidama.” Spontaanväidet edasi arendades: naine ei tohiks pühenduda mehe loovusele, sest ta ei saa enam pidama?! Mees omakorda ei tohiks õhutada naises illusiooni „sa oled mulle vajalik”. Õigupoolest loob naine „olen mehele vajalik” illusiooni endale ise. Paraku paisub…
-
Kui täpne olla, siis neli sõnalavastust on praeguseks juba esietendunud ja homme jõuab järg opereti kätte. 27. augustil, veel keset suvist leitsakut, sai lavaküpseks Rein Paku esiklavastus „Kaos”, autoriks soome teatrimees ja kirjanik Mika Myllyaho. Nädal hiljem, 3. septembril jõudis lavale briti näitekirjaniku Peter Shafferi „Gorgo kingitus”, kirgliku abielu- ja loomeloo lavastas Peeter Raudsepp. Kaheksa päeva hiljem, 11. septembril esietendus kirjaniku ja kirjandusteadlase, akadeemik Jaan Unduski ainus…
-
Jääb korraldajate saladuseks, kuidas nii napi avaliku toetusega suudeti tuua Sillamäele sadakond teatritegijat ja üheksa külalistruppi, seejuures koguni Austraaliast ja Saksamaalt, rääkimata lähinaabreist – Lätist, Leedust ja Venemaalt. Vabatahtlikult teatrikunsti harrastavate inimeste ettevõtmisi iseloomustab alati sügav osalushuvi. Nii ka seekord olid etendustega võrdväärselt olulised elavad arutelud ja õpitoad, mille kõrge taseme tagasid professionaalid: Venemaa teatrikunstiakadeemia dotsent Oleg Volõntsev ning Peterburi televisiooni ja filmikunsti ülikooli režiiõppejõud Vladimir …
-
Mulle tundub, et kui teatri „suvisusest” rääkida, siis tuleks seda otsida pigem publiku, mitte teatritegijate poolelt. Miks sõidab Tallinnas elav ja töötav ametnik, ärimees või lasteaednik tunde ja tunde Hiiumaale või Õisusse, selleks et paar tundi teatrit vaadata, kui talvel ei leia paljud neist kordagi aega üle kodulinna teatri läve astuda? Võib-olla on küsimus selles, et suvi on põhjamaalasele nauditav, ent ebameeldivalt ajutine ja üürike nähtus?…
-
Ei õnnestunud kuskilt lugeda ega küsida, kas kaheksa lavastust oli põhiprogrammi ettemääratud limiit või rohkem „mööndusteta (ehk mööndusteta head) teatrit” Madise arvates viimase kahe aasta jooksul Eestis lihtsalt ei sündinud. Igatahes kadus see ilus ja sisemiselt päris sidus tervik just oma tagasihoidliku mahu tõttu festivali 37 lavastusest ja 57 etendusest koosnevasse tervikprogrammi natuke ära, jäi väärilise tähelepanu ning vastukajata. „Draama” võlu ja valu peitub mastaapsuses, mida näib…
-
Kohaspetsiifilise kunsti mõiste võttis kasutusele California kunstnik Robert Irwin, kuigi juba varem, 1970. aastatel, tarvitasid seda mitmed noored skulptorid (Lloyd Hamrol, Athena Tacha). Kohakeskset suundumust võib märgata paljudes kunstiharudes, eriti skulptuurija land-art’i vallas, aga ka tantsukunstis. Ehkki laias maailmas on kohaspetsiifilist kunsti juba aastakümneid viljeldud, kohtab Eesti loomemaastikul sellelaadseid näiteid harva. Nimetada võib Erki Kasemetsa ja Polügoonteatri „Patareid”, mis etendus 2009. aasta sügisel Patarei vangla lähistel asuva…
-
Tõsi, Sharifi „Lingering of an Earlier Event” („Olnu venitamine”) polnud dramaturgiliselt läbinisti veenev, koosnedes justkui kahest ülejutustavast poolest: kõigepealt (loom)olevuste omavaheliste suhete jälgimine ja seejärel rahvusmustriline eraklusepildistus. Lisaks videoprojektsioon, läikivad pinnad ja laul – kõik iseenesest huvitavad ideed, aga ühes lavastuses koos viisid fookuse paigast. Seda erinevalt Keersmaekeri „RE :Drumming’ust” („RE :Trummimäng”), kus mitmele paralleeltegevusele vaatamata ei tekkinud kordagi küsimust, mida jälgida. Tõsi, kogenumate tantsijatega olnuks…
-
Olevik
„RE:Drumming” („RE: Trummimäng”), koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker, tantsivad Salka Ardal Rosengren, Fanny Brouyaux, Anneleen Keppens, Cecilia Lisa Eliceche, Steven Michel, Anne Pajunen, Jonathan Pranlas, Marco Torrice, Petra Van Gompel, Anna K. Whaley, Stav Yeini ja Elisa Yvelin.
Üle maailma kuulsa Belgia tantsukooli P.A.R.T.S. (Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringu- ja Treeningstuudiod) lõi legendaarne belgia koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker ning sealtpeale pole…
-
Mastaabile keskendumine on inimeste mõtlemises küllaltki valdav: suuremad autod, pikemad filmid, paksemad romaanid. Kõik need suurvormid tunduvad kuidagi tähtsad, olulised. Võtame näiteks ooperilavastused. Nende valmistegemiseks kulub alati palju ressurssi ja isegi kui sisu on kogu selle kulutuse juures nööpnõelapea-suurune, ei pane keegi selle priiskamise eluõigust kahtluse alla. Ooper ei pea kunagi midagi tõestama.
Väikeste teatrite väiksemastaabilised lavastused tekitavad aga alati küsimusi. Kas need ikka on loominguliselt veenvad?…
