Schlingensiefi on keeruline nimetada „suureks” lavastajaks. Eepilised lavastajad on teised: Robert Lepage, Christoph Marthaler, Peter Stein. Schlingensief ei hoolinud kunagi suuremat teatrikaanoni ja -traditsioonide põlistamisest, vaid otsis pidevalt võimalusi, kuidas teha teater nüüdisaegses maailmas intellektuaalselt, mänguliselt ja ideoloogiliselt kõnekaks. Nagu me kõik teame, on see väga raske ülesanne. Tungides oma aktsioonidega avalikku ruumi, provotseerides ühiskondlikke reaktsioone, rajades Aafrikasse ooperiteatrit või tuues lavale möllama intellektipuudega tüübid, pingutas…
Mida teha mõttetute mõtete kogumiga, mille uus aeg on oma ruumist välja pühkinud? Kodutute teoste keskel võiks küsida, kas Vilde tekstid praegu veel kedagi kõnetavad või on nende koht eesti kirjanduse lapsepõlve riiulis? „Mäeküla piimamehe” ja „Mahtra sõja” Vildet tunnevad hästi vanema põlve kirjandusõpetajad. Oma koolipõlvest ei mäleta, et Vilde realism oleks traumeerinud, Nikolai Ostrovski karastuse järel oli Vilde muhe pajataja. Teleka ees üles kasvanud keskealisele…
Põhjuseks on teater: juba neljandat sajandit mängivad külaelanikud iga kümne aasta järel kannatusmängu Kristuse elust. Oberammergau kannatusmängu traditsioon ulatub tagasi 1633. aastasse, mil Kolmekümneaastase sõja kannatustest, näljast ja katkuepideemiaist räsitud külakese elanikud andsid uue katkupuhangu eel jumalale tõotuse: kui neid uutest ohvritest säästetakse, siis mängivad nad igal kümnendal aastal lugu „meie issanda Jeesuse Kristuse kannatustest, surmast ja ülestõusmisest”. Legend räägib, et pärast seda ei surnud enam…
Milliseid probleeme käsitletakse oktoobris teemal „teater | väärtus” toimuvatel konverentsil ja töötubades?
Mulle tundub, et väitest, justkui puuduks Eestis kultuuripoliitika, on saanud käibetõde, millega nõustutakse pikemalt järele mõtlemata. Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas on suisa arvanud, et praegusele kultuuripoliitikale „ei ole vaja ministeeriumi, vaid ühte serverit ja kedagi, kes pühiks tolmu”, et server saaks teha ülekandeid, „mille suuruse ja olemuse on ära otsustanud rahandusministeerium” (Tsoon 2008). Kultuuripoliitika…
Kui selline seltskond on koos, pole vaja kolm korda arvata, kelle armuõied puhkema löövad. Sadamakõrtsmiku poeg ja karploomade müüja tütar tunnevad teineteist lapsest saati. Sõprusest on kasvanud armastus, mida küll Marius esialgu tunnistada ei taha. Sest tal on teine: väga ilus ja salapärane, kutsuv ja peibutav, ohtlik ja ääretu. See teine tahab Mariust endale. Tema nimi on Meri. Kui ta kedagi tahab, siis ta lihtsalt võtab…
Ehkki enamikust proosateostest, olgu need kui tahes hästi kirjutatud, ei saa ühest žanrist teise „tõlkides” isegi keskpärast näidendit (kui ei soovita just algset tervikut kahides keskenduda vaid mingi(te)le šüžeeliini(de)le, aga see oleks juba uus ja autonoomne teos), sobib Tiina Laanemi (sündinud 1974) 2006. aastal Eesti romaanivõistluse võitnud „Väikeste vanameeste” sisu ja struktuur justkui valatult. Seal on juttu seitsme varajasse keskikka jõudnud kunagise ülikoolikaaslase suvisest kohtumisest saarel.…
Aga kes on need tulevased tantsutähed, keda lubati näidata?
Tulgem korraks tagasi Anne Terese De Keersmaekeri juurde. Ta juhib Brüsselis tegutsevat tantsukooli P.A.R.T.S. (Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringute- ja Treeningstuudiod), mille lõpetajate esinemine Tallinnas kujuneb kindlasti väga tähelepanuväärseks. Tegu on konkurentsitult Euroopa, võib-olla isegi maailma tunnustatuima tantsukõrgkooliga – see on taimelava, kust sirguvad tulevased tantsutipud. Kooli lõpetajad esitavad oma diplomitöid maailmaturneel, Tallinnast siirdutakse…
Kas autoriteater saab sündida ka riigiteatri rüpes või siiski vaid väiksemates vabatruppides?
Pigem sõltub see usaldusest ja planeerimisest. Kui teater otsib näidendeid üle maailma ja planeerib nende lavastusi, siis autoriteatriks ei lähe. Enamasti kipub küll nii olema, et suured teatrid otsivad normaalse näidendi (või tellivad selle normaalselt autorilt), siis otsivad sellele tõlkija, kui vaja. Kui lavastajat veel pole, siis otsitakse ka lavastaja. Kui kunstnikku veel pole,…
Läbilõige eestlusest
Tammsaare romaani võib vaadata kui läbilõiget eestluse ajaloolistest ladestuskihtidest: muistsest (müütilisest), uusaegsest (kristlikust) ja modernsest (kapitalistlikust). Need kihistused avanevad peategelaste, Põrgupõhja talu peremehe Jürka ja tema naabri Kaval-Antsu suhete eri sfäärides. Kord lubab Tammsaare Jürkat pidada (a) rahvamuistenditest pärit Vanapaganaks,2 kellele Kaval-Ants koti silmini pähe tõmbab, kord (b) kristlikuks deemoniks3, põrguisandaks, Kuradiks, keda Antsul kristlasena karta tuleb, kord aga (c) lihtsameelseks talupojaks, kelle truudust talukultuurile…
Tihti on sinu töid nimetatud poliitiliseks ning sinu motogi kõlab: „kunst on poliitika”. Palun pisut selgitada seda seisukohta.
Algselt oli see seisukohavõtt, kuid ma ei kujutanud ette, kui palju raskusi ja pahandusi toovad kaasa need kolm sõna. Tuleb aga tunnistada, need raskused…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
