-
Autorid, noor luuletaja Béla Balázs ja Bartók seadsid teose kulgu pöörde, kui lossi koopapimeduses avaneb viies uks. Pimestav valgus, maastik kaugete mägedega. Sinihabe: „Mu ääretu kuningriik!” Judith on vaimustatud, samas märkab pilvede verevärvi varje. 30aastane veel vähetuntud helilooja kirjutas oma esimeses suurteoses siia ühe ooperiliteratuuri kõige vapustavama üllatusmuusika. Orkestris sööstab kõrgustesse grandioosne C-duuris tõusulaine, majesteetlikke hümniakorde tugevdavad fortissimo’s orel ja lisavaskpillid lava tagant.
Krameri tõlgitsus oli, teisel…
-
„Tormi” kirjutamise aega on võimalik üsna täpselt dateerida. Selles on kasutatud materjale (William Strachey’ „A True Reportory of the Wracke”), mis ei olnud autorile kättesaadavad enne 1610. aasta lõppu, samas on teada, et näidendit mängiti kuninga ees 1. novembril 1611. „Tormi” esitati õukonnas uuesti 1613. aastal, mil see kuulus nende 14 näidendi hulka, mida mängiti seoses printsess Elizabethi pulmapidustustega. „Tormi” ainus autoriteetne tekst pärineb Shakespeare’i näidendite…
-
Saaremäe luuletsirkus
Signatuuris jõnksleb leierkastiviis. Viibime veidra rütmiga aegruumis. Salvestamine „on lubatud vaid kokkuleppel”. Ei täpsustata kellega. Algas? Tsirkusetrupi argipäev pole „hea algus”. Artistid visklevad rutiinis, lamestavad luuleridu käibefraasideks, ajavad sassi habemega naljad. Süda saapasääres ja „saapaviski” niriseb külma higina mööda selga. Kuni keegi võpatab äratundest, et flirtiv hüüe „Meid ei armastata enam!”, võib isegi tõsi olla. Esietenduse eufoorias mängisin teatritsitaatide „kontekstiga”. Vahvad konteksti konnapojad karglesid mälukaldal…
-
Metakriitilisi teatritekste (eriti teatripraktikute omi) lugedes tundub, et teatriarvustuselt kui teatriprotsessi lõpetajalt oodatakse kõikehõlmavust, monoliitsust. Arvustaja peaks pakkuma nii objektiivset analüüsi, kui andma ka hinnangu nähtule. Need kaks on aga sageli vastukäivad ootused, mida pole alati võimalik üheaegselt rahuldada. Kriitik lähtub juba eos teatud esteetilistest eelistustest ja nii on lootusetu nõuda, et teatriprotsess lõpeks objektiivse, „tõese” arvustusega, mida ei mõjuta kriitiku elukogemus või kunstiliste tõekspidamiste taak.…
-
Ometi ei seisa Riia Uue Teatri afišil vaid üliproduktiivse Hermanise enda looming. Külalislavastajate ja lavastamiskogemust ihkavate trupiliikmete kõrval tegutseb palgalise lavastajana ka Mara Kimele. Just Kimele käe alt on tulnud – Hermanise kõrval mõistagi – selle teatri huvitavamad lavastused. Mara Kimele, Moskvas GITISe-kooliga (lõpetanud 1969) daam, õppinud ühel kursusel Ingo Normeti ja hiljuti Eestisse asunud Mladen Kiseloviga, on korra lavastanud ka Eestis (Putninši „Truuduse magus koorem”, 1981…
-
Lavastuse lõpp erineb näidendi omast (lavastuses jalutab Spooner lambi juurde ja süütab selle imeväel). On see Raudsepa trots „Eikellegimaa” troostituse vastu?
Kui „Eikellegimaa” lõpuosa hoolega lugeda, leiab sellest üles teatava, enne lõplikku pimenemist välgatava lootuse, millele me ühel hetkel lihtsalt leidsime niisuguse lahenduse. Volli Käro kõndis ühes proovis seina poole, sellest sündis tule süttimine. Mingit karmi, autorit vaidlustavat muudatust ma selles käigus ei näe, sest see kasvas…
-
On öö. Hirst naaseb järjekordselt joomatuurilt, kaasas kõrtsis kohatud luulehuviline Spooner (Volli Käro). Mehed on ülevas meeleolus. „Erakordselt meeldiv tuba,” ütleb Spooner teda võõrustavale Hirstile, „ma tunnen ennast siin rahulikult – kaitstuna kõikvõimalike ohtude eest. Aga, palun, ärge sattuge ärevusse, ma ei jää siia kauaks.” Volli Käro Spooner mõjub kohe alguses kahtlaselt. Tema pehmuses, lipitsevuses, nii sõnas kui ka poosis rõhutatud kaitsetuses on võltsi. Käro nõtkus…
-
„Lõõmava pimeduse” peamine teema on lahendamatu vastuolu välise pimeduse ja sisemise valguse vahel. Kas õppida elama oma „puudega”, suruda maha igatsus näha, kinnitada endale, et ühe meele puudumine ei takista veel elamast täisväärtuslikult? Või keelduda leppimast pimeda eluga, igatseda valgust, kujutada ette nägija elu, tunnistada endale oma puudust? Don Pablo kooli õpilased paistavad olevat rahul ja rõõmsad. Nad ei kasuta kooli territooriumil liikumiseks pimeda keppi, hoolitsevad…
-
Kõige olulisem muutus paistab tulevat blogosfäärist. Inimene käib teatris ära, läheb koju ja kirjutab oma blogisse, mida ta nähtust arvab. See reaktsioon on kiire. Kui blogipidaja teeb oma tööd hingega, võib arvustus olla üleval juba paar tundi pärast etenduse lõppu. Näitleja ja lavastaja lähevad koju, teevad arvuti lahti ja saavad kohe lugeda, mida nende tööst arvati. Päevalehed jõuavad arvustusega kohale üldjuhul ülehomme. Nendes reaktsioonimudelites on sees…
-
Miks Vanemuine pole toonud oma tähtpäevaks lavale mõnda uuslavastust, vaid otsustas rahvapeo kasuks?
Vanemuine toob aastas lavale 16-17 uuslavastust, etendusi anname – nagu juba öeldud – ligi 500. Otsustasime, et oma sünnipäeval ei pea tingimata teatrit tegema. Sünnipäev on pidupäev ka vanemuislastele, õiglane ja hea oleks anda ka neile võimalus peost osa saada.
Mida Vanemuine sünnipäevakingituseks soovib?
Soovime, et ka edaspidi külastaks Vanemuise teatrit väga palju inimesi ning…
