-
Nii ongi lavastuse „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia . . . .” peategelased venelased ja sakslased, kelle sekka on otsekui ära eksinud eestlased Enn ja Ene (või pigem Ennud ja Ened). Eestlasi kohtab nii Peterburis kui ka Revalis ning vaatamata sellele, et baltisakslased peavad neid alamast soost matsirahvaks, on nende sõnadel ja veenmisel salapärast ja kummalist kaalu, mis lõpuks kallutabki Vassiljevi ja Bubõri Revalisse sõitma. „Siis tuleb lihtsalt…
-
2.
Unenäo motiivi ei kasuta ma siin eelkõige seetõttu, et „The End” laotab vaatajate ette teatud sorti antiutoopia, lähitulevikku paigutuva luupainaja, kus inimkonna lõpp on lausa riiklikult organiseeritud ning räägitakse „personaalsete põhiparameetrite talletamisest üleelamisserveris” kaheksa gigabaidi ulatuses. Ei, mind ikkagi huvitab, painab ja paitab tõsiasi, et kogu selle luupainajalikkuse taustal ja sees sisaldab „The End” ka lausa ülendavat õpetust. 3.
Õpetuse olemasolu „The End’is” on aga tugevalt seotud…
-
29aastane kirjanik tunnistab, et tema ei jõudnudki pioneeriks saada, enne varises impeerium kokku. Ta tahtis jutustada oma isata kasvamise valusast kogemusest ja kirjutada tüdrukust, kes pöördub Pavlik Morozovi kui jumala poole, sest isatapja Pavlik sobis hästi hüljatud lapse maailmapildiga. See autobiograafiline alge jäi näidendisse ja on väga lähedane autori paljudele isata kasvanud põlvkonnakaaslastele, nagu on selgunud lavastuse tagasisidest. Minusugust, pioneerilugude all äganud vaatajat, kõnetab hoopis Pavliku…
-
Mida on Tšehhovil öelda oma 150. sünniaastal?
Rimas Tuminas: Otsin alati võimalust Tšehhovit lavastada. Kui jään põdema, kaotan usu maailma, lähen närviliseks, ei armasta kedagi, siis on viimane aeg pöörduda Tšehhovi kui arsti poole. Ma ei näe temas kirjanikku-geeniust, pigem provintsiarsti, kes ravib lihtsate rohtudega. Tšehhovi näidendid annavad usaldusväärse retsepti. Loed ja tervened. Leian sealt oma õnnevalemi. Tšehhovit on mõjutanud Schopenhauer ja Dostojevski. Inimesel on kinnisidee, et…
-
Klassikalavastused suurel laval – vene teatri alus (Kama Ginkas, Kirill Serebrennikov, Pjotr Fomenko, Rimas Tuminas jt). Lavastused tehakse suurejoonelised, seda arvestusega, et neid mängitakse 3–5, paremal juhul koguni 15 aastat.
Noor režissuur töötab repertuaariteatrite väikestel lavadel (Konstantin Pogomolov, Mindaugas Karbauskis jt). Teatris töötanud 5–10 aastat. Esitab ebamugavaid küsimusi, mida suured meistrid ei puutu: totalitarism, fašism, kodanikupositsioon. Auditooriumile valus teemapüstitus.
Väikelavad – sõltumatud teatrid (Teatr. dok, Joseph Beuysi teater,…
-
Balleti igavene ilu
Just see mõte jäi mitmete teiste seas valitsema, kui vaatasin Dmitri Hartšenko äsja esietendunud „Vestlust Luigega”. Hartšenko on lavastusse kaasanud kolme põlvkonna luikprintsessid: Helmi Puuri, Kaie Kõrbi ja Galina Lauši ning nende kõrvale Tallinna balletikooli lõpetava Jevgeni Gribi. Balleti argipäev lõhub kohe sisse: kuuleme helilindistust lavatagusest elust, aplitseeritud valge kanga alt ilmuvad välja baleriini paljad jalalabad. Need on äratuntavad, sest ainult baleriinide labajalad on…
-
Kui otsida festivali ühisjoont, on selleks vormide sulandumine, eklektika. Osalt tingib selle esinejate taust. Romeo Castellucci – nagu mitmed teisedki külalised – on varem tegelenud maalikunstiga ja seetõttu on need lavastused väga visuaalsed. Teksti on vähe, päris palju aga huumorit, ehkki ühtegi komöödiat festivalikavas pole. Mul on ennustus, mille täitumises olen kindel. Prantsuse lavastajast Philippe Quesne’ist ja tema teatrilaboratooriumist Vivarium Studio kujuneb festivalipubliku lemmik. Lavastus „Big…
-
Pigem tõesti vastupidi, sest vahepealse ajaga on ajalehtede võrguväljaanded ja mitmesugused infoportaalid oma kvantitatiivses arengus seitsmepenikoormasaabastega edasi tormanud ning vallutanud üha uute lugejate südameid ja meeli. Kui lugejaid tuleb robinal juurde, tekib kähku ka vajadus võtta tööle aina uusi reportereid ja toimetajaid, kes lugejaile uudiseid ette hanguks. Võrguväljaandeis ei ole töö kahjuks kuigi loominguline ega vist mitte ka eriti tasuv, mistõttu on sinna tööle sattunud suur…
-
Kui värskelt mõjub Peter Handke kultusnäidendi „Publikumõnitus” ümberkirjutus 44 aastat hiljem! Muidugi, võib täitsa olla, et Urmas Vadi polegi Handket lugenud ega tea sellest teatriajaloo kuulsast skandaalist midagi. Mis aga ei takista ju teatriteadlast seoseid loomast, seda enam, et need seosed on tõesti olemas. Handke eesmärk aastal 1966 ja Vadi eesmärk 2010 pole küll eriti võrreldavad. Arrogantse noorena tahtis Handke raputada kogu kopitanud kirjandusüldsust. Skandaalse lavastaja…
-
Ma ise ei vaja eriti hoolitsust. Tegelikult õilmitsen ma ilma selleta nagu mingi inimkaktus.
On selge, et maja „õilmitsev” peremees Beverly Weston (Lembit Ulfsak) palkas teenijanna hoolitsema oma kaasa Violeti eest, et rahuliku südamega lahkuda. Põhjusi võib otsida ja leida, aga ilmselt see mees, kes 40 aastat tagasi oli hinnatud luuletaja ja nüüd pole enam kumbagi, ei jaksanud või lihtsalt ei viitsinud kauem sellise eluga jätkata.…
