-
Kuidas suhtud, et seda tehti just Rakveres? Milliseid su näidendeid on varem Rakvere teatris mängitud?
Rakvere teater mängis 2003. aastal „Kalevipoega” ning praegu on neil mängukavas Marion Unduski dramatiseeritud ja lavastatud „Kaelkirjak”. Rakveres on tore teater ja seal on palju tuttavaid inimesi. Saladuskatte all võin öelda, esietenduse peol lõime Saaremäega käed veel ühe uue näitemängu asjus, aga lähemalt ma ei kommenteeri.
Sulev Teppart mängis 2000. aastal sinu…
-
Järgmisi esietendusi selles teatris tuleb oodata peaaegu poolteist kuud. Rakvere teater jätkab oma jõuluettevõtmiste traditsiooni: 10. detsembril esietendub Rakvere kesklinna pangamajas Doris Kareva luulel põhinev lavastus „Unenäokohvik”, lavastaja Jaanika Juhanson. Unenäolises kabaree-kohvikus, kus vaatajad on täieõiguslikud osalised, mängib mõrumuusika ning loo keskmes on naine, kes selles unenäoloogikas lahendab oma elu, nii minevikku kui ka olevikku. Päev hiljem avab Rakvere teatri suures majas taas uksed jõulumaa, mille raames…
-
Arlekiin: Jah, me oleme lollide kuningad.
Colombina: Milliste lollide?
Arlekiin: Selliste nagu Hector Rufus. Ta on üks selle maailma vägevaid [—] ja ometi pole ta midagi muud, kui meie varustaja ja laoülem. [—] Me oleme tänamatud, laisad ja pirtsutavad litsid, kes võtavad küll raha, kuid ei paku selle eest mitte midagi, ning oh imet – keegi ei julge meid korrale kutsuda! See aga muudab meid veelgi ülbemaks. [—]…
-
Kaks venda, kes pole aastaid teineteisega lävinud, kohtuvad vana mööbli mahamüümise päeval, enne kui nende vanematekodu maha lammutatakse. Vennad Victor ja Walter Franz on majanduskriisi ning selle tagajärgede tõttu elanud erinevat elu, näinud ja uskunud maailma kumbki oma vaatevinklist, oma loomuse kohaselt. Kummagi valikutel ja/või pettekujutlustel on oma hind, mida mõlemad ka endale teadvustavad – teatud piirini. Kes teab vastust, mis on õieti „tõeline elu”?
Heiti Pakk on…
-
Simon Vagn Jensen, Odsherredi teatrikooli juht, kõneles selle algusaastatest 1990ndail, kui oldi poliitilise teatri ja idealistide kultuuriline tuletorn, vastukaal põhivoolule. Kultuuriministeerium keeldus algatust toetamast, pidades Odsherredi teatrit liiga elavaks keskuseks perifeerias. Tegu pole siiani kohaliku teatriga, kus lavastatakse rahva rõõmuks amatööride osavõtul tuntud muusikale, vaid selgesihtse trupiga, kes tegeleb teatri ümbersõnastamise ja uute vahendite abil taasloomisega. Ja toetajaid on leidunud, tegu on võimalik!
Jonna Beha Oulund, Green House’i…
-
Taanis toimib omapärane lastele ja noortele mängivate väiketeatrite süsteem, mis hakkas välja kujunema 1960. aastatel seoses mitmete vasakpoolselt meelestatud näitlejate, õpetajate ja lasteaednike tõdemusega, et suurtes teatrimajades loodav ei jõua paljude lasteni ega kõneta neid. Leiti, et teater on vaid kitsa eliitgrupi meelelahutus, mida pääseb kalli piletiga uhkesse teatrimajja nautima, aga see võiks olla palju enamat. Teatrikeeles saab lastele ja noortele rääkida nähtustest, millest otsesõnu rääkida…
-
Tõepoolest: NO-teatri vanalinnaekskursioonaktsioon „Tallinn – meie linn”, mille käigus vaatajaid ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinnamaja juurest teise juurde talutatakse, ei paku ekskursantidele uusi paljastusi iidse pealinna korruptsioonialti valitsuse kohta. Me ei saa jalutuskäigu jooksul Tallinna vanalinnas ka teatrielamust, sest „Tallinn – meie linn” on metakultuuriline sündmus, millega Walter Benjamini vaimus uuritakse linnakeskkonda kui kogukondliku mitteteadvuse peegeldajat. „Paigad on käsitletavad hoidlatena, mis talletavad meie mälu,” on arvanud Walter…
-
(Etenduse) alguses oli sõna. Mehe sõna ja naise keha. Kaja Lindal ja Mari Mägi mängivad tummfilmikeeles ja nii Charlie Chaplinile aupaklikult kummardades ette loo kahest naisest ja neile nii tähtsast mehest. Tähtsast mehest, kes iial lavale ei astu ja kes ütleb vaid: „Hello. . . .”. Naine vastab talle aga kogu oma kehaga „Jerry Maguire’ist” nii tuntud lööklausega: „You had me at „hello”!” (eesti keeles: „Ma olin tere pealt tehtud!”).…
-
Kui nüüd suunata pilk tulevikku, siis Tallinna Linnateatri alanud hooaja järgmine verstapost terendab 6. novembril: Kristjan Üksküla, üks kolmest selle trupi verivärskest liikmest, teeb lavastajadebüüdi: Hobuveskis jõuab lavale Max Frischi juba klassikaks pitseeritud näidend „Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Lavastuse kunstnik on Aime Unt ning mängivad Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari. Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen rõõmustab sel hooajal…
-
Esmapilgul arvad, et tegelastel on midagi väga tähtsat üksteisele öelda, et nad on täpsema sõnastuse jahil. Aga mida aeg edasi, seda rohkem näed, et neil pole üksteisele midagi öelda, jääb vaid rääkimise amokijooks. Või oleme sattunud tunnistajaks tõkkejooksule, kus jooksjad sirgete jalgadega tõkkeid murravad.
Kuidas seda laval näidata? Lavastaja Uku Uusberg on lugenud näidendit väga realistlikult. Kõigepealt paneb ta Louis’ silmitsi publikuga: Louis kirjeldab meile oma perekonda,…
