-
Kohe esimestest vestlusekatketest saame aimu, et Pakk on lahanud don Juani müüdi teaduslikel eesmärkidel kaheks vastandpooluseks: paadunud romantik don Juan jahib naiste südameid ja au, Casanova mõttemaailm piirdub aga vaginaalleksika võimalustega. Žanriliselt sarnaneb lavastus Rob Beckeri menuka „Ürgmehega”, mille lavastas Mati Unt: tegemist on loenguga, mida näitlikustatakse „puust ja punaseks”-võtmes humoorikate argieluliste stseenidega. Loengupidajaks on Saatan ise, õppevahenditeks lisaks nimetatud naistemeestele rida emantsipeerunud naisi, kelles don…
-
Materjali tõi see väga palju juurde, kuid seda noort Irdi ei leidnud ma sealt ikka üles – ka Villeri jaoks on Ird ju eelkõige vana, valmis Ird. Aga kui jaanuaris läksin Eesti Kirjandusmuuseumisse tutvuma Irdi isikuloolise arhiiviga, s.t isiklike materjalidega, mida ta ise muuseumile on avalikuks tutvumiseks loovutanud, siis pilt avanes. Ird oli mees, kes hoidis alles ka sõimu- ja armastuskirjad tundmatutelt ning toimetas need ise…
-
Irdi mastaabis tegelase saavutuste suuruse ja paturegistri adekvaatseks hindamiseks on vaja meetodit, mis näitab teda küll luust ja lihast inimesena, kuid võimaldab vaatajale ka mingi puhvertsooni või filterfaasi, et peakangelane meid oma inimliku apoloogiaga uinutavalt ära ei võluks, kuid ei jääks ka pelgaks analüüsiobjektiks kiretu võõritusvõttestiku küüsis. Võtit aitab ulatada juba peategelase lavanimi „Ird, K.”. Mitte mõni hinnanguline „vana Hirmus” või ammugi näiteks „meie Karla”, vaid…
-
Rääkisin lavastaja Päär Pärensoniga. Hulga rumalate küsimuste peale („Mis tehas see oli? Mis plekitükid need olid? Mis asi oli Tolikul käes? Kuidas seda suurt asja nimetatakse, millega tõsteti? Mis toru kastist välja tuli?”) sai pildi veidi selgemaks, ja kui juba mingigi mõistevõrgustiku luua saab, läheb libedamalt. Kuigi ega sellel lavastuse kontekstis suurt tähtsust olegi, mis riistapuu üks või teine täpselt oli. See pole ka lõplikult kindlaks…
-
Kunstiliste projektide puhul on sageli keeruline öelda, kas asi õnnestus (mis alusel, millest lähtudes?), ja on seesuguseid eksperimentaalseid projekte, mille puhul ei olegi õige rääkida õnnestumisest – iga tulemus on väärtuslik kogemus ja seega ka õnnestumine, kuivõrd sellest on meil midagi õppida. Antud juhul saab siiski öelda, et juba kontseptsioonist tulenevalt oli aktsiooni õnnestumine vähemalt formaalselt võttes väga selgelt fikseeritav: mida suurem mass (publik) ühistegevusse haaratakse,…
-
Tänavust laureaati Ülo Tontsi on kauaaegse teatriuurija, -kriitiku ja -pedagoogitegevuse eest nomineeritud mitu aastat järjest. 2009. aastal lisandus ta põhjalikule Vanemuise sõnateatri uurimusele (ilmunud 2006) raamat „Liiga palju head teatrit. Teatrikirjutisi 1964–2005”, mis peegeldab nelja aastakümne teatriloomingut. Ülo Tonts on jätkanud kirjandusteaduse pinnalt lähtuva eesti teatrist kirjutamise ammust head traditsiooni, sealset eruditsiooni kaasates aga aastatega üha enam teatri-ilma süüvides. Teda iseloomustab mõtte ja sõnastuse täpsus, ühiskondlikult…
-
Sõnalavastuste alal
Žürii: Jaak Allik (esimees), Pille-Riin Purje, Luule Epner, Ott Karulin, Riina Vanhanen, Boris Tuch, Madis Kolk, Reet Mikkel
Lavastaja auhind
Elmo Nüganen – lavastused „Meie, kangelased“, „Ma armastasin sakslast“.Tallinna Linnateater.
Naisnäitleja auhind
Ülle Lichtfeldt – Solange lavastuses „Toatüdrukud“ Rakvere Teatris ja Katerina Izmailova lavastuses „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ MTÜ PRO3.
Meesnäitleja auhind
Ago Anderson – Erik/Harald lavastuses „Ballettmeister“. Teater Endla.
Naiskõrvalosa auhind
Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses „Onu Tomi…
-
Küll tahan aga kohe juhtida tähelepanu sellele, et parima lavastuse auhinna määras teatriliidu juhatus, mis ei koosne mitte kriitikutest, vaid teatrialade praktikutest. Juhatus ei teadnud sõnalavastuste žürii valikust ja võtsin seal sõna viimasena, kui minu hääl enam kujunenud otsust ei mõjutanud. See, et parima lavastuse auhind ja meie žürii antud lavastajapreemia langesid kokku, viitab üsna selgelt Elmo Nüganeni lavastuse „Meie, kangelased” erilisele kohale möödunud aasta teatripildis.…
-
Peaaegu üheealised Järvet ja Ird (Irdi sünnist täitus läinud aastal sada, Järveti sada saab täis aastal 2019) on natuurilt vastandid, ent mastaabilt võrdsed – ka oma loomingu ja kunstimõistmise erisuses. Nii Järveti kui ka Irdi elulookäsitlusega on autorid tööd teinud aastaid, aastakümneid. Reet Neimar alustas Järveti raamatuga tegelikult juba 1969. aastal, ilmselt küll vist teadmata, et see võibki saada raamatu lähtepunktiks. Leningradi teatriinstituudi esimese kursuse teatriteaduse…
-
Kindlasti ei ole see ka nii atraktiivne kui paljud viimasel ajal ilmunud elulooraamatud, mida ehk olekski ülekohtune 70-80aastastelt autoritelt nõuda (Ludmilla Rass on tänaseks 85aastase Ferdinand Veike teatrikooli- ja põlvkonnakaaslane, raamat on valminud pika aja jooksul). Päris mahukas ja veidi väikeillimarlik on lihtsameelsena mõjuv jutustus väikese Värdi õnnelikust ja töisest lapsepõlvest Eesti-aegses isatalus. Ka siin annavad tooni pigem kirjutajale meelde jäänud üksikud eredamad seigad kui tollase…
