-
Balleti igavene ilu
Just see mõte jäi mitmete teiste seas valitsema, kui vaatasin Dmitri Hartšenko äsja esietendunud „Vestlust Luigega”. Hartšenko on lavastusse kaasanud kolme põlvkonna luikprintsessid: Helmi Puuri, Kaie Kõrbi ja Galina Lauši ning nende kõrvale Tallinna balletikooli lõpetava Jevgeni Gribi. Balleti argipäev lõhub kohe sisse: kuuleme helilindistust lavatagusest elust, aplitseeritud valge kanga alt ilmuvad välja baleriini paljad jalalabad. Need on äratuntavad, sest ainult baleriinide labajalad on…
-
Kui otsida festivali ühisjoont, on selleks vormide sulandumine, eklektika. Osalt tingib selle esinejate taust. Romeo Castellucci – nagu mitmed teisedki külalised – on varem tegelenud maalikunstiga ja seetõttu on need lavastused väga visuaalsed. Teksti on vähe, päris palju aga huumorit, ehkki ühtegi komöödiat festivalikavas pole. Mul on ennustus, mille täitumises olen kindel. Prantsuse lavastajast Philippe Quesne’ist ja tema teatrilaboratooriumist Vivarium Studio kujuneb festivalipubliku lemmik. Lavastus „Big…
-
Pigem tõesti vastupidi, sest vahepealse ajaga on ajalehtede võrguväljaanded ja mitmesugused infoportaalid oma kvantitatiivses arengus seitsmepenikoormasaabastega edasi tormanud ning vallutanud üha uute lugejate südameid ja meeli. Kui lugejaid tuleb robinal juurde, tekib kähku ka vajadus võtta tööle aina uusi reportereid ja toimetajaid, kes lugejaile uudiseid ette hanguks. Võrguväljaandeis ei ole töö kahjuks kuigi loominguline ega vist mitte ka eriti tasuv, mistõttu on sinna tööle sattunud suur…
-
Kui värskelt mõjub Peter Handke kultusnäidendi „Publikumõnitus” ümberkirjutus 44 aastat hiljem! Muidugi, võib täitsa olla, et Urmas Vadi polegi Handket lugenud ega tea sellest teatriajaloo kuulsast skandaalist midagi. Mis aga ei takista ju teatriteadlast seoseid loomast, seda enam, et need seosed on tõesti olemas. Handke eesmärk aastal 1966 ja Vadi eesmärk 2010 pole küll eriti võrreldavad. Arrogantse noorena tahtis Handke raputada kogu kopitanud kirjandusüldsust. Skandaalse lavastaja…
-
Ma ise ei vaja eriti hoolitsust. Tegelikult õilmitsen ma ilma selleta nagu mingi inimkaktus.
On selge, et maja „õilmitsev” peremees Beverly Weston (Lembit Ulfsak) palkas teenijanna hoolitsema oma kaasa Violeti eest, et rahuliku südamega lahkuda. Põhjusi võib otsida ja leida, aga ilmselt see mees, kes 40 aastat tagasi oli hinnatud luuletaja ja nüüd pole enam kumbagi, ei jaksanud või lihtsalt ei viitsinud kauem sellise eluga jätkata.…
-
Õnnekombel avastatud märkmed Valdese katsetustest teatri vallas 1927. aastal lasevad meie silme ees lahti rulluda õige uljal vaatemängul, killustatul, fragmentaarsel, mängulisel. Võime olla vaid tänulikud saatusele, mille kapriis, või ehk pigem tahe, on lasknud niigi vähesel Valdesest järelejäänud materjalil kahetsusväärsel kombel kaduda, ent siiski leidudes ikka õigete inimeste kätte jõuda. Kui palju vaesem oleks meie kirjalik kultuur, kui näiteks tema novellikogu „Astmed” poleks sattunud Tukla, vaid…
-
Teatrifestivali „Draama” kasutegur pole siiani päris selgeks saanud. Ja mitte ainult mulle: ikka ja jälle on küsitud, kellele on see festival mõeldud – kas väliskülalistele, teatripraktikutele? Loomulikult saab ainult rõõmu tunda, et tartlased näevad teiste teatrite lavastusi. Aga kunagi oli see ju iseenesestmõistetav, et nii Tartu kui ka teiste linnade publik sai augustikuus osa vaat et nädalapikkustest teatrite külalisetenduste tsüklitest. Nüüd teatrid enam nii pikki gastrolle…
-
Omareeglitega lavareaalsus
Siim Nurkliku remarkidest, tegelasnimedest ja läbivast loost vabastatud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel teise auhinna pälvinud „Kas ma olen nüüd elus” oli seega Lagle ootuspärane valik. Nurkliku näidendi tekstitruu lavastuse nõrkused ilmnesid Polygonteatri noortestuudio variandis, mille lavastas Tamur Tohver: pealkirjadest, käibetõdedest, nooruslikest mässumanifestidest ja mängudest koosnev tekst lavastuse kroonijuveelina väsitas ära, mõjus naiivsena ega kutsunud kaasa mõtlema. Seega, ei täitnud oma eesmärki. Järelikult oli Nurkliku…
-
Näitlejana on Myllyaho mänginud teatris ja filmides. Näitekirjanikuna on Myllyaho saanud nii Soomes kui ka väljaspool seda tuntuks näidenditriloogiaga „Paanika” („Paniikki”, 2005), „Kaos” („Kaaos”, 2008) ja „Harmoonia” („Harmonia”, 2009). Näidendid, kus juttu meestest ja naistest ning nende sotsiaalsetest probleemidest ja ängidest, on kirjutatud valdavalt tragikoomilises laadis ning neid on nii Soomes kui ka mujal saatnud edu. „Paanika” on lavastatud Kopenhaagenis, Peterburis, Budapestis, Riias, Madridis ja Moskvas. …
-
Minu meelest Aguri-Sabolotny „Kirjaklambritest vöö” ongi just selline lugu. Noore kirjutaja Mare Sabolotny romaan, mis sai lastekirjanduse teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel teise koha, on ilmselt asja- ja ajatundlik vaade tänaste teismeliste maailma(valusse). Kuigi raamatutegelastega samaealise Sabolotny ideestik ei hiilga originaalsuse ja avaramalt olemuslike probleemide käsitlemise poolest (kuna romaan lugemata, siis räägin ikkagi Aguri dramatiseeringust), on juttu just maailmast, milles teismelised elavad, millest nad…
