-
Sellise jaheda pedagoogihoiaku kõrvale saab kontrastiks asetada Von Krahli teatri introvertsema ja soojema ritualistliku hoiaku. Mäletatavasti algas „The End” – lavastus, mis tõi üle mitme aasta kokku „vana hea” Krahli trupi – selgelt rituaalse osaga, mille põhielemendiks olid pimeduses vilkuvad tulekeeled ja zoroastristlik mõistujutt. Tõsi, kindlasti oli ka „The End” tajutavalt pedagoogilise sõnumiga lavastus, kuid küsimus kõlab pigem nii: kuidas anda edasi oma õpetussõnu? Või Alvar…
-
Isaac Bashevis Singer ei ole just kõige teatripärasem autor. Millistest karidest pidid tema romaani dramatiseerides ja lavastades ettevaatlikult mööda seilama?
Harrastusteatris tuleb lavastajal olla Hunt Kriimsilm, kellel on korraga üheksa ametit. Mulle on juutlus selles loos suhteliselt teisejärguline. Nimetan seda juudi klaasiks, millesse valan (s.t trupp valab) oma piima. Mõtlesin isegi loo Eestisse ümber tõsta. Õnneks pole see võimalik. Eestlasel pole usulises, vaimses ja ka geograafilises…
-
Näitlejaist on peaaegu kogu aeg laval vaid Janek Vadi Andreina, kes saab sisulise telje kooshoidmisega veenvalt hakkama. Vadi valik võtmerolli oli kindlasti õige otsus, arvestades ka ta viimastel aastatel tehtud mõjuvaid rolle (eriti „Kogujates”). Janek Vadi Andrei on vaoshoitud ja sobivalt kõrvaltvaatav, kuid paratamatult on üliraske jõuda Ugala laia saali igasse suunda. Ilmselt jõuab lavastuse kogu jõud terviklikumalt kohale saali esiridadesse, loodan aga, et mängukordadega jõuavad…
-
„Eduga” jätkab Mart Aas sisuliselt eelmist Tartu Uues teatris tehtud autorilavastust „IDentiteet”: mõlema põhitegevus on otsimine, mitte asjade, vaid psüühiliselt keerukate seisundite otsimine. Truppki on üsna samasugune. Formaalseid erinevusi muidugi leidub, kõige tähtsam neist on ehk see, et eelmine lavastus keerles ühe isiku ümber, selles on aga kogu nelik võrdses seisus. Mingil määral domineerib Jegor (Nero Urke) kui ilmne edu imelaps, kellel on selge ja kaasakiskuv…
-
Enne Vanemuisesse tulekut ei teadnud ma sellest teatrist midagi. Selleks, et valida oma lavastusse näitlejaid, vaatasin mitmeid etendusi. Nii tutvusin Evald Aaviku, Raine Loo, Herta Elviste, Ants Anderi ja teiste näitlejatega – neist said Vanemuise aastatel mu kaaslased. Minu esimesest lavastusest jättis meeldiva mulje Lembit Eelmäe, kuid tookord ma veel ei aimanud, et temast saab mu tulevaste lavastuste peaosatäitja. Irdiga polnud meil küll mingit suulist ega…
-
Selline hoiak ja käitumine eeldab mõistagi ohtlikus annuses progressiivset naiivsust ja idealismi; see võib olla nii ajudeta punk, konjunktuurne avangard kui ka tõeline revolutsioon. Kui palju mul selliseid lavastusi, mis selgelt viimasesse kategooriasse liigituvad, üldse eesti teatris näha on õnnestunud? Mõistagi mitte eriti palju. Kõigepealt meenuvad „Üks mees: roheline”, „Aurora temporalis”, „Raimund”, „Mis värvi on vabadus?” ja „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust…
-
Stseene seob Perekond
Aga noh, vorm pole oluline, sisu on põhiline. „The Rise and Fall of Estonia” maalib eestlastest trööstitu pildi: pidev küüditamishirm, lausumata etteheidetega koormatud lähisuhted, koostöövõimetus, vaikne kannatamine, tegevusetu vingumine, õgardlus. Üsna adekvaatne peegeldus ju (ekraan kui peegel?), aga ikkagi . . . . Selles 135minutises jadas jäävad stseenid tihti üksteisega lõdvalt seotuks ning kui mõni ühendusniit ka tekkima hakkab, katkeb see peagi. Näiteks: Marjut küüditama tulnud…
-
NAISKÕRVALOSA AUHIND
Helene Vannari – osatäitmine lavastuses „Keskööpäike” (Tallinna Linnateater).
MEESKÕRVALOSA AUHIND
Guido Kangur – Gregory Solomon lavastuses „Hind” (Kuressaare Linnateater).
KUNSTNIKU AUHIND
Mihkel Ehala (postuumselt, lavakujundus) ja Liisa Soolepp (kostüümid), lavastus „Vargamäe varjus” (Albu valla projekt).
SÕNALAVASTUSTE ERIAUHIND
Tartu Uus teater – otsingulise ja vormitundliku teatri loomine.
SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND
Antakse mõjuva ja lavastuse ideed oluliselt toetava sõnalavastuse muusikalise kujunduse (ka selleks puhuks kirjutatud originaalmuusika) eest. Žürii: Olav Ehala (esimees), Kadri Hunt, Margo…
-
Teisedki nominendid on seekord teatrikirjandusega seotud. See tähendab mitut auhinnaväärset nomineeritut ja paratamatust, et taas võib mõne olulise loometeo äramärkimine kaugemale nihkuda. Regulaarne, süvenev teatrikriitik Pille-Riin Purje jõudis 2010. aastal ilmutada oma kolmanda, „Johannese passiooni” lavastusele pühendatud raamatu, tõestades seega, et teatriarvustamine läheb sujuvalt üle ajalooainese jäädvustamiseks.
Kristel Pappel on oma kauaaegses muusikaloolises uurimistöös andnud olulist alusvara ühtlasi eesti teatriloole. Tema käsitlus Tallinna Saksa teatrist leidis väljundi…
-
Ja klišeevabalt on ta suutnud mängima panna ka näitlejad. Tegelased ja probleemid on mitmeplaanilised. Peategelast mängib säravalt lavakooli tudeng Katariina Kabel. Lavastus ei propageeri must-valget maailmapilti, vaid ärgitab noori ise asjade üle juurdlema. Kolmandaks tutvustab lavastus noortele teatrit kui meediumi, näidates teatrikeele rikkust ja mitmekesisust. Laval kasutatakse maske ja nukke, näitlejad on liikuvad, tantsivad ja laulavad. Ning neljandaks, auhinna määramisel oli žüriile oluline ka Rein Aguri…
