-
Kirjandusteadlane Kai Laitinen on väitnud, et võrreldes Soomega säilis Eestis regivärsiline rahvalaul oma variatiivsuses kauem elavana, sest ei minetanud sidet igapäevaeluga. Seda võib väita ka seto leelo ning „Peko” kohta – mõlemal on olemas nii kunstiline sügavusmõõde kui ka elav suhe argieluga.
„Peko” on eeposena üsna postmodernistlik nähtus, sest on algusest peale olnud avatud ümberkirjutustele. Idee kirjutada „Kalevipoja” eeskujul seto eepos sündis rahvaluulekoguja Paulopriit Voolainel, kes soovis ühendada…
-
Nii nagu teoloogilist erimeelsust uskliku ja ateisti vahel ei aita oluliselt sisulisemale pinnale eestlaslikult agnostiline käibetõdemus „midagi seal on, iseasi, kas just Jumal”, nii ei aita ka postmodernse elutunnetuse elujõulisust tõestada ega kummutada ismidesse takerdumine ja neile mingi „asja iseeneses” staatuse omistamine. Sel põhjusel võib ehk ka Vermeuleni ja van den Akkeri hõlmav ja iseenesest sisukas metamodernismi kontseptsioon kõlada natuke liiga teooriapõhise ja üldsõnalisena. Kuid mitte…
-
Selliselt aluselt oleks mul võimatu omaks võtta, et postmodernsus hakkab lõppema. Ma ei näe esialgu veel mitte kuskil ega mitte milleski endale oluliste loominguliste kandesõrestike lagunemist või kokkukukkumist. Pigem näen ma neid arenemas, hargnemas, pidevalt tekivad uued potentsiaalid ja võimalikkused, uued mustrid kirjutavad ennast vanade peale veel enne, kui need on alt ära kustunud. See tähendab, postmodernsus on minu arusaamist mööda praegu ülelaetud ja vohav, pidurdamatult…
-
Tänapäeva tunnetusliku ebakindluse ja ootusärevuse on kõige lihtsamalt sõnadesse püüdnud Raoul Eshelman1: „. . . . me tunneme uue ajastu lähedust, millest on aimatavad ainult välised kontuurid ning milles me suudame tajuda vaid lihtsakoelisust ja lihtsameelsust. Peatähtis on aga see, et me oleme temasse juba armunud.”
Artikli eesmärk on kaardistada post-postmodernistlikud teooriad ning paigutada Eesti teatri viimase aja arengusuunad uue paradigma hõlma alla. Artikkel annab ülevaate juunis Teatriteaduse Üliõpilaste…
-
Võimalik pealtkuulja on siin puhtalt minu meelevallas tegutsev subjekt, keda ma oma fantaasia meeleheaks võin kui vaha kõikvõimalikeks kujunditeks vormida. Sama ei saa öelda Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Taavet Janseni robootikainstallatsiooni kohta. Võim masina üle ei saa kunagi olla piiramatu. Absoluutselt kontrolli all süsteem on võimatu, aga kas süsteem suudab inimesest sõltumata luua sisemise harmoonia ja seda oma kontrolli all hoida? Kas ta suudab kohaneda muutusega…
-
Esimene tähelepanek. Alates 1967. aastast toimuva suurima teatrikunstnike loomingu väljanäituse pealkiri võiks olla „Eurovisioni stsenograafiavõistlus”. Lauluvõistlusel võistlevad riigid omavahel ning sõltumata sellest, kas ollakse hispaanlased või aserid, lauldakse inglise keeles; enamasti ei rõhutata rahvuslikku eripära, vaid eesmärk on võimalikult lärmakalt ja säravalt välja paista. Kvadriennaalil oli näha, et lavakujundus Taiwanist Tartuni võib olla peaaegu äravahetamiseni sarnane (taiwanlaste Arthur Milleri „Mälestus kahest esmaspäevast” oli ülimalt sarnane kunagi…
-
Ükski siurulastest ei mõjunud tõelise loovisikuna. Isegi tõelise isikuna mitte. Ma ju tean, et Johannes Semper (Erni Kask) oli tsaariarmee tegevohvitser, seega oli piinlik näha teda sõduritega arglikult ja puudulikult vene keelt purssimas. Kuna ma tean, et Elo Tuglas (Maarika Mesipuu) oli märkimisväärselt pikka kasvu, siis ei meeldinud mulle näha teda laval kõige lühemana. Nii ei saanud ka ülejäänut kuigi sügavalt aktsepteerida.
Kuna näidendi tekstil on ilmselt…
-
Tosin aastat tagasi, kui McDonaghi näidend etendus Vanemuises pealkirjaga „Mägede iluduskuninganna”, kirjutas Margus Kasterpalu: „No ei ole olemas selliseid ema ja tütre suhteid, mis me siin räägime! Aga tegelikult ju on!
On selliseid, teistsuguseid ja hullemaidki, ja muidugi mitte ainult emade ja tütarde vahel. Me lihtsalt ei tea neist midagi. Või kui teame, teeme, nagu ei teaks. Me ei tee neid lihtsalt märkama.” Kõige mõtlemapanevam ongi, et…
-
See paneb neid esitavale trupile ka suure vastutuse. Nende ballettide juures ei piisa tantsuliigutuste ükskõik kui perfektsest sooritamisest, vaid tantsides tuleb näidelda. Just siin ongi konks – paraku, kogu trupp ei ole suuteline rolle looma.
Keha hõõgub ihast
Eve Mutso Manon on iga viimase kui üksikasjani – peapöörde ja pilguni – läbi töötatud ja tunnetatud. Esimeses pildis astub tõllast välja neiu, kes temaga koos sõitnud vanahärra abil on…
-
Kolm meest laval, koerast . . . .
Leedu lavastaja Rimas Tuminas on Moskva teatrielus ennast kehtestanud. Tema Arbatil Vahtangovi teatris tehtud „Onu Vanja” on võitnud parima lavastuse auhinna Kuldne Mask; mullu sügisel oli ka Tallinna festivalipublikul võimalus seda lavastust näha. Seekord tuuakse Tallinna Tuminase värske lavastus, prantslase Gérald Sibleyras’ „Tuul mühiseb paplites”. See on tippnäitlejate ego trip, mida toetamas vaimukas tekst. Eriti hea, kui seda näidendit mängival teatril oleks…
