-
Vvedenski oli OBeRIu-s üks filosoofilisema kallakuga autoreid, rühmituse eestvedaja Daniil Harms pidas teda koguni sellest seltskonnast kõige andekamaks. „Ivanovide jõulupuu” on Vvedenski loomingu kesksemaid tekste. See näidend annab võimalusi kõige mitmekesisemateks filosoofilisteks ja esoteerilisteks spekulatsioonideks, alates numeroloogilistest kokkulangevustest ja lõpetades süüdistustega satanismis. Olles teadlik OBeRIulaste salakavalast müstifitseerimiskalduvusest, samuti nende kunstikontseptsioonist, mille puhul taotletakse sarnaselt dadaismiga kõigi tähenduste lühistamist, ei võtaks ma kõiki neid tõlgendusvõimalusi väga tõsiselt.…
-
Nüganen on ka mitmel korral varem pälvinud idanaabri tunnustuse: 2001. aastal sai ta Venemaa riikliku kunstipreemia, 1998. aastal Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia, Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali „Baltiiski Dom” parima meesnäitleja preemia 1996. aastal ning parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia 1994. aastal, samuti Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia 1997. aastal.
Elmo Nüganen, millised on teie meelest Tšehhovi kui näitekirjaniku võluvaimad jooned?
Mõtlesin mõni aeg tagasi, kas Tšehhovil on…
-
Küdev ahi – turvatunde kehastus
Lavakujunduse esimeses ja kolmandas vaatuses – 1919. aastal Kay Conway 21. sünnipäeval – domineerib lava keskel märgilise tähendusega suur valge ahi. Ahi köeb päris leegiga, kuulda on puude praksumist, ahjust õhkub turvalist soojust. Küdev ahi on turvatunde kehastusena meie alateadvuses sedavõrd sügavale juurdunud, et kuigi teadvus mõtleb muud ja tajub juba sellele puhasvalgele kodule laskuvaid probleeme, tahab vaataja sel hetkel vist siiralt …
-
Aga Põhuteatri programmi üks suuremaid väärtusi on minu meelest see, et afišil seisavad kõrvuti kohalikud ja külalised. Seda ei juhtu Eesti festivalidel üldsegi tihti või vähemalt ei esitata seda nii. Nüüd on siis teisiti. Iseenesest näitab see, et kunagist aastatetagust võlusõna „seal” ei ole enam olemas. Müür on ka meie peas viimaks langenud. Ütlus „käisin Euroopas” on muutunud absurdiks. Nii ongi vennad Kaljujärved kõrvuti Samuel Finziga,…
-
Milline on kõige iseäralikum paik maailmas, kus sa teatrit oled vaadanud? Mida mängiti?
See pole küll seotud kohaga, aga mulle meenub lavastus, mida nägin Edinburghis ja kus üks näitleja mängis tühjas tantsusaalis ühele vaatajale. Väga eriline kogemus, intiimne ja kõige paremas mõttes relvitukstegev. Mõjus veel mitmeid päevi takkajärele. Veel meenub kunagi Londonis kunagise music-hall’i räämas saalis nähtud Lõuna-Aafrika trupi etendus, mille alguses saabus lavale kireva niudevööga must…
-
Tiit Ojasoo lavastust on käsitatud nii ärapanemise kui ka allajäämisena filmikunstile, lavastajat on laidetud kaamera kasutamise eest, sest see tekitavat liialt võõritust ja distantsi ega laskvat teatril ja näitlejail vaatajat intiimselt haarata. Videoülekanne oli lavastuse kunstilise vormiterviku vältimatu osa, sama vältimatu kui näitlejatöödki, mille kasutamist ei saa kahtluse alla seada ilma lavastustervikut lõhkumata. Kui eeldame, et videoülekannet poleks toimunud või kui publik oleks istuma pandud mõnesse…
-
Dokumentaalsusele tendeeriv näitemäng tekitab ootust ja kõhedust. Õilis küsimus huulil (kuidas nad meie suuri surnuid seekord kamandavad?) ja kollase uudishimu magus maik suus (kuidas nad elasid ja olid, armastasid ja kaklesid?) – andke meile verd, pisaraid ja äratundmisrõõmu. Inimlike nõrkuste kõrval on dokumentaalmaterjalis varjul ka ajalootund. Tuleb pähe uitmõte, et Päts ja Tõnisson on nii vägevad sümbolid, et eestlased ise ei mõista neist jutustada, peame lugema…
-
Mis seal siis üldse on? On taustamuusika, mis sobib hästi mõnele teisele lavastusele, ja väga väärt raamat, mille ainetel on loodud primitiivne müügiüritus. Kirjaoskamatuid ja ignorante on meie ühiskonnas palju, seega raamatute, eriti elava klassika ettelugemine teatris on ainult tervitatav tegevus. Oh, paraku, Kiviräha teksti pole võimalik jälgida, näitlejad panevad sõna otseses mõttes segast, lämisevad nagu loomad. Üks juhtiv päevaleht väidab, et kaashäälikud on asendatud eiteamillega,…
-
Välismaistest maiuspaladest jõuavad siia ungari filmi- ja teatrilavastaja Kornél Mundruczó „Hard To Be A God” („Raske on olla jumal”), 2008. aasta „Baltoscandalilt” eesti publikule juba tuttava prantsuse-austria teatritrupi Superamas lavastus „Youdream” („Sinu-unistus”), jaapanlase Toshiki Okada ja tema trupi Chelfitsch „Hot Pepper, Air Conditioner and the Farewell Speech” („Tuline pipar, õhukonditsioneer ja hüvastijätukõne”), ungari-hollandi lavastaja Edit Káldori „C’est du chinois” („See on nagu hiina keel”), norraka Amund…
-
Mundruczó kasutab lavastuses ka harrastusnäitlejaid ja tekitab reality-show efekti – ning seda raskem on publikul sekkumata pealt vaadata. Just selle üle aga lasebki lavastaja vaatajatel mõtiskleda: jumaliku distantsi ja vastutuse üle, mis saab meile osaks, kui teame ja näeme, kuid ei tegutse. Idee jumalast, kes vaatab oma loodut eemalt, on vaid passiivne vaatleja, sai Mundruczó vendade Strugatskite samanimelisest romaanist. Selle jumalikkuse on Mundruczó asetanud tänapäeva maisesse…
