-
Nagu mitmel teiselgi teatril on Rakvere teatri avaldamiskõlblikud plaanid paika pandud kuni aastavahetuseni. Jõulukuul, täpsemalt 3. detsembri õhtul, esietendub teatri väikeses saalis vene klassika: Aleksandr Ostrovski „Kaasavaratu” toob lavale Eili Neuhaus, lavastuse kunstnik on Reili Evart. Ühe naise armastuseotsingutest kõnelevas loos mängivad Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits, Eduard Salmistu jt. Lavastuses teevad kaasa ka teatri Tuuleveski näitlejad. Jõulude eel 10. detsembril…
-
Lavastaja Jaanika Juhanson on Margus Karu samanimelises romaanis esinevaid vaimseid ja füüsilisi piinamisstseene pehmendanud, mistõttu kaldub lavastus teise äärmusse, olles pigem loo pealiskaudne emotsioonitu ümberjutustus ja mõjudes seeläbi ebadramaatiliselt. Mitmel korral tegi lavalt kõlav kommentaar süžee ülearuseks. Punased ketsid, mille kättesaamiseks trupp Viljandi poodides, kuluaarijutu põhjal, kõvasti aega ja vaeva kulutas, seda ei kompenseeri. Aga parem oma loometeel veidi eksida kui käia mugavalt juba sissetallatud rada.…
-
Teatri väikeses saalis esietendus 16. septembril soome näitekirjaniku ja lavastaja Sirkku Peltola näitemäng „Väike raha”, mille lavastas Tanel Ingi. Mängivad Andres Tabun, Luule Komissarov, Terje Pennie, Meelis Rämmeld jt. See on lihtne ja siiras lugu lihtsatest inimestest, kellel on lihtsad soovid ja unistused. 24. septembril lisandus suures saalis Ugala mängukavva kuulsa briti näitekirjaniku Peter Shafferi näidend „Amadeus”. Sünnilt geniaalse helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti ja kõrgetasemelise muusikalise…
-
Mis teeb Peter Shafferist väärt näitekirjaniku?
Olen natuke tegelenud Peter Shafferi ning ka tema kaksikvenna Anthony Shafferi tekstidega. „Amadeus” on religioosne tekst ja see istub mulle hästi, sest olen religioosne inimene. 1994. aastal lavastasin Ugalas „Salemi nõiad”, sellega oli sama lugu. Miloš Formani film on mul küll kodus olemas ja olen näinud sealt mõningaid fragmente, aga kogu filmi pole ma ära vaadanud. Seega on Rein Veidemanni süüdistused…
-
Indrek Sammul ei pelga oma tegelaskuju naeruvääristada. Nõnda õigustab Salieri lavaelu Andres Lepiku režii koomikalembust, farsi ja vodevilli paroodilisi (?) puhanguid. Polegi varem näinud nii jultunult lapsikute registritega Salierit. Infantiilsusesööstud peaksid ses näitemängus nagu olema Amadeuse privileeg – ent seekord trumpavad Salieri väärikuse minetamise soolod Mozarti ülbelt üle! Lapselikku tujutsemist väljendavad eriti ilmekalt Salieri jalad. Naljakad on suures tugitoolis maiustamise misanstseenid, kus Salieri on ühtaegu õndsalik…
-
Miks inimesed üldse alustasid kooselu, kui üksteiseni jõudmiseks peab sõitma lennukiga? Miks naine ootab nagu loll, millal mees koju tuleb? Kas tal midagi muud polegi teha kui meest oodata ja tema sokke paaridesse sorteerida? Üks tahab raha, teine romantikat. Üks vihkab ninnunännutamist ja teine arvab, et ta on õrn pojeng (refereering laulust „Ninnunännutamine”). Kogu loo jooksul ei juhtugi muud, kui et naine tahab mehelt rohkem tähelepanu,…
-
Andres Dvinjaninov lahkus teatri kunstilise juhi ametist 2006. aastal, päris pikka aega on nuku- ja noorsooteater ilma läbi ajanud. Miks võtsid teatri uue kunstilise juhi otsingud viis aastat aega?
See polnud kergete killast ülesanne, Eestis ei ole nukukunsti õppinud inimesi peaaegu üldse. Rein Agur oli viimane ja nüüd siis alanud hooajast lisandus meie truppi kuus noort näitlejat, kes lõpetasid kevadel Soomes Turu kunstiakadeemias nukukunsti eriala. Nukuteatri stuudio…
-
Seda kontseptuaalset raamistikku toestas peamiselt Andreas W nime ja isikuga seostuv maailmavaateline pürgimus: mõtiskleda väljakutse üle, mille tehnoloogia esitab subjektiivsusele; kirjeldada tehnoloogia süveneva integratsiooniastme tagajärgi sotsiaalsetele protsessidele; uurida ja avastada eksperimentaalselt loovhoovusi ja vabastavaid rakendusvõimalusi, mida uued tehnoloogiad paistavad välja pakkuvat. Sellel ettevõtmisel oli ka vähemalt üks „institutsionaalne agenda”: kõigutada ja murendada sajandivahetuse teatri kivistuma kippunud sõna- või näitlejakesksust, pakkuda prevaleerivale sõnateatri hegemooniale mingi laiema võimaluste…
-
Tekst, mille põhikujund on ilmselt tõukunud Amandus Adamsoni loodud Lydia Toferi tantsivat naist kujutavast hauakujust, seob põnevalt elutantsu ja surmatardumuse (või siis kivikujuliku tardumuse) vahelise pinge. Tantsu ja tardumust näeme korduvalt ka lavastuses, mille tegelasteks lisaks kujurile endale (Maarius Pärn) on kahe tema kuju („Russalka” ja juba mainitud hauakuju) modellid Lydia Tofer (Marilyn Jurman) ja Juuli Roots (Külli Reinumägi), kes kujuri käsu peale liikumatuid poose võtavad,…
-
Kokkulepete kunst oli esindatud ka märksõnades, mida mööda kuraatori ja loomenõukogu oma valiku tegid. Oluline oli: lavastusmeeskond kui tervik ilma nähtava lavastajahierarhiata, vormitundlik väljakutse, protest, jutustamine, erapoolikus. Enamjaolt olid need teemad kõrvaltvaatajale tantsuteostes ka tabatavad. Mis siis eristus, mis tõusis nii võimsaks üldistuseks, mida veel ka aastate pärast meenutada? Zuga ühendatud tantsijate lavalugu pajatas soojas kodukohamurdes ja nostalgilistel nootidel neile, kes on aastaid jälginud Kaja Kannu, …
