-
Selliselt aluselt oleks mul võimatu omaks võtta, et postmodernsus hakkab lõppema. Ma ei näe esialgu veel mitte kuskil ega mitte milleski endale oluliste loominguliste kandesõrestike lagunemist või kokkukukkumist. Pigem näen ma neid arenemas, hargnemas, pidevalt tekivad uued potentsiaalid ja võimalikkused, uued mustrid kirjutavad ennast vanade peale veel enne, kui need on alt ära kustunud. See tähendab, postmodernsus on minu arusaamist mööda praegu ülelaetud ja vohav, pidurdamatult…
-
Tänapäeva tunnetusliku ebakindluse ja ootusärevuse on kõige lihtsamalt sõnadesse püüdnud Raoul Eshelman1: „. . . . me tunneme uue ajastu lähedust, millest on aimatavad ainult välised kontuurid ning milles me suudame tajuda vaid lihtsakoelisust ja lihtsameelsust. Peatähtis on aga see, et me oleme temasse juba armunud.”
Artikli eesmärk on kaardistada post-postmodernistlikud teooriad ning paigutada Eesti teatri viimase aja arengusuunad uue paradigma hõlma alla. Artikkel annab ülevaate juunis Teatriteaduse Üliõpilaste…
-
Võimalik pealtkuulja on siin puhtalt minu meelevallas tegutsev subjekt, keda ma oma fantaasia meeleheaks võin kui vaha kõikvõimalikeks kujunditeks vormida. Sama ei saa öelda Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Taavet Janseni robootikainstallatsiooni kohta. Võim masina üle ei saa kunagi olla piiramatu. Absoluutselt kontrolli all süsteem on võimatu, aga kas süsteem suudab inimesest sõltumata luua sisemise harmoonia ja seda oma kontrolli all hoida? Kas ta suudab kohaneda muutusega…
-
Esimene tähelepanek. Alates 1967. aastast toimuva suurima teatrikunstnike loomingu väljanäituse pealkiri võiks olla „Eurovisioni stsenograafiavõistlus”. Lauluvõistlusel võistlevad riigid omavahel ning sõltumata sellest, kas ollakse hispaanlased või aserid, lauldakse inglise keeles; enamasti ei rõhutata rahvuslikku eripära, vaid eesmärk on võimalikult lärmakalt ja säravalt välja paista. Kvadriennaalil oli näha, et lavakujundus Taiwanist Tartuni võib olla peaaegu äravahetamiseni sarnane (taiwanlaste Arthur Milleri „Mälestus kahest esmaspäevast” oli ülimalt sarnane kunagi…
-
Ükski siurulastest ei mõjunud tõelise loovisikuna. Isegi tõelise isikuna mitte. Ma ju tean, et Johannes Semper (Erni Kask) oli tsaariarmee tegevohvitser, seega oli piinlik näha teda sõduritega arglikult ja puudulikult vene keelt purssimas. Kuna ma tean, et Elo Tuglas (Maarika Mesipuu) oli märkimisväärselt pikka kasvu, siis ei meeldinud mulle näha teda laval kõige lühemana. Nii ei saanud ka ülejäänut kuigi sügavalt aktsepteerida.
Kuna näidendi tekstil on ilmselt…
-
Tosin aastat tagasi, kui McDonaghi näidend etendus Vanemuises pealkirjaga „Mägede iluduskuninganna”, kirjutas Margus Kasterpalu: „No ei ole olemas selliseid ema ja tütre suhteid, mis me siin räägime! Aga tegelikult ju on!
On selliseid, teistsuguseid ja hullemaidki, ja muidugi mitte ainult emade ja tütarde vahel. Me lihtsalt ei tea neist midagi. Või kui teame, teeme, nagu ei teaks. Me ei tee neid lihtsalt märkama.” Kõige mõtlemapanevam ongi, et…
-
See paneb neid esitavale trupile ka suure vastutuse. Nende ballettide juures ei piisa tantsuliigutuste ükskõik kui perfektsest sooritamisest, vaid tantsides tuleb näidelda. Just siin ongi konks – paraku, kogu trupp ei ole suuteline rolle looma.
Keha hõõgub ihast
Eve Mutso Manon on iga viimase kui üksikasjani – peapöörde ja pilguni – läbi töötatud ja tunnetatud. Esimeses pildis astub tõllast välja neiu, kes temaga koos sõitnud vanahärra abil on…
-
Kolm meest laval, koerast . . . .
Leedu lavastaja Rimas Tuminas on Moskva teatrielus ennast kehtestanud. Tema Arbatil Vahtangovi teatris tehtud „Onu Vanja” on võitnud parima lavastuse auhinna Kuldne Mask; mullu sügisel oli ka Tallinna festivalipublikul võimalus seda lavastust näha. Seekord tuuakse Tallinna Tuminase värske lavastus, prantslase Gérald Sibleyras’ „Tuul mühiseb paplites”. See on tippnäitlejate ego trip, mida toetamas vaimukas tekst. Eriti hea, kui seda näidendit mängival teatril oleks…
-
Eesti on geograafiliselt teatritega üsna hästi kaetud, ometi on linna- ehk munitsipaaltoetust saavaid teatreid nende hulgas vähe, ja needki üksikud on sellises juriidilises staatuses pigem hetkeolukorra ja ajalooliste asjaolude tõttu. Nii saigi Noorsooteatrist 1994. aastal Tallinna Linnateater lootuses vanalinnas asuvad hooned linnavõimu abiga korda teha, Võru Linnateater (sai poolprofessionaalseks 2007. aastal) tegutseb aga hoopis kultuurimaja Kannel struktuuriüksusena, mis tähendab, et linn haldab lisaks teatrile ka kõiki…
-
Millele lavastus keskendub? Miks on pealkiri „Noor Eesti” ilma harjumuspärase sidekriipsuta?
Näidend algab sellega, kuidas üks seltskond – aasta oli siis 1917 – noori erksaid kirjanikke tuleb kokku, et taastada Noor-Eesti. Eestisse on naasnud ka Friedebert Tuglas, tookord pisut üle kolmekümne mees, kes on kirjanikuna endale juba nime teinud – kunagine nooreestlane, kelle abiga loodetakse taastada endine hiilgus. Tegevus võtab aga hoopis teise suuna, selle tulemusel tekib…
