-
Nüüd oleme oma elutruuduses jõudnud „räpase realismini”, nagu seda elutõe voolu praegu maailmas nimetatakse. Meie näitlejad kõlbavad pigem „Kelgukoertesse” kui teatrilavale, sest teatrist on kadunud mäng, see teatri algtõukejõud. Osatäitmistes pole rütmi, kujud on välja voolimata, sest tahetakse ikka olla nagu elus, mitte luua kunstiteost.
Kunstiteose sünniks laval peab näitleja valdama täiuslikult oma keha, häält ja psüühikat. Tal peab olema elav kujutlusvõime: näitleja peab teadma, milleks on…
-
Piret Laurimaa mängib Emmat veetleva daamina, kelle päristahtmisi ei aima naine vist isegi, saati siis mehed. Sepo Seeman abikaasa Roberti rollis väljendab iroonia ja kaitsetuse tasakaalu(tust) ses trios kõige täpsemalt. Minimalismimeister Raivo E. Tamm lahendab Roberti parima sõbra ja Emma armukese Jerry rolli paar kraadi hinnangulisemana, tema koomika kaitsekiht näib purunematum kui partneritel. See „Petmine” vajaks põhjalikku sissemängimist, et rolle süvitsi avada.
Õisu mõisa nostalgilis-boheemliku hõnguga saalis…
-
Ega see paha ole. Teatrilavastus ei peagi olema parteikongress, parem sirgjooneline populism kui pragmaatiline küünilisus kõrgete ideede varjus. Sotsiaalse ebavõrdsuse kui konfliktiallika esiletoomiseks polnud Tagametsal vaja eriti pingutada, see on Lutsulgi esiplaanil. Aga ikkagi on üks asi, kui rikas peremees vaesele saunaeidele lihtsalt ülekohut teeb, ja hoopis teine, kui Esimene Eesti otse meie silme all laval Teisele kalgilt teatab, et see polegi kapsapead (iseseisvust) ära teeninud,…
-
Christian Römer, olete teinud VAT-teatris varem kolm lavastust: „Jumal on DJ” (2001), „Kolumats” (2003) ja „Meeste varjupaik” (2006). Nüüd on siis neljas kord. Kuidas te VAT-teatriga üksteist leidsite?
Christian Römer: Side VAT-teatriga kinkis mulle veel ühe elu, selle elu kõrval, mida elan Saksmaal. Leidsime üksteist niiviisi, et 1998. aastal korraldasin üht sotsiaalkultuurilise suunitlusega rahvusvahelist teatrifestivali, mille keskmes ühiskonna muutmise teema. Sel ajal, eriti Ida-Saksamaal, oli see valus…
-
Tahtmata mõõta „Gilgameši ehk Igaviku nuppu” „The End’i” (selle loomemeeskonda Jalakas ei kuulunud) esteetiliste valikute järgi (vt minu artiklit TMK 2010, nr 12) – kartuses, et nii muutuks siinne arvustus numbrimaagia, tugevalt läbitöötatud ringjutustuse ja lavaloomulikkuse (mis kõik tegid „The End’ist” väga hea lavastuse) jälgede ajamiseks ega võimaldaks Jalaka lavastuse esteetilistel tõekspidamistel olla piisavalt valjuhäälsed –, olgu vaid öeldud, et kui zoroastrismi valitseb number kuus kui…
-
Monolavastus on Eesti teatripildi loomulik osa juba rohkem kui kolmkümmend aastat. Selgelt joonistub välja, et kui esimestel aastakümnetel kandis monolavastust valusalt kriipiv pihtimuslik, tugevate dramaatiliste paisutustega sisemonoloog („Rästiku pihtimus”, „Pöördtoolitund”, „Mees, kes ei mahu kivile”, „Põgenik”), siis uuemal ajal mõistetakse sooloesinejaga teatri all eeskätt publikut lõbustavat üksikartisti etteastet („esindusnäide” muidugi „Ürgmees”). Juba võibki lehest lugeda (Maaleht 11. VIII ), et monolavastused on „lõviosas komöödiad” ja „naljalood”.…
-
Mis eesmärgil te selle töö ette võtsite?
Ühelt poolt on see olnud algusest peale koolitusprojekt, tahame, et sellest osa võtvad sugrilased oleksid pärast võimelised ise teatrit tegema. Niisugust teatrit, mis sobiks nende meelelaadiga, kõneleks nende rahvaga. Tahame neile näidata, millised võimalused on mujal, kui lihtsalt on võimalik asju teha. Kui kergelt, kui vaevata, kui teistmoodi, võrreldes vene kultuuris tehtavaga. Julgustame neid ise kompileerima, sest nemad ju kogevad…
-
Kuulnud nüüd uuesti seda teksti ja lugenud taas läbi näidendi, leidsin kinnitust mälestusele, et Evald Hermaküla lavastus mõjus 1968. aasta (Praha ja Pariisi) kevade kontekstis üsna puhtakujulise poliitilise teatrina. Lavastust kaitstes ja päästes tuli sellist tõlgendust muidugi igati eitada ning rääkida kõrgelennulisi sõnu näidendi mõtte igavikulisusest, kuid ei uskunud neid ei keelajad ega meiegi. Jutt laval käis ikka meist endist, põlvkonnast, kes tahtis talle peale paisatud…
-
„Gilgameši” reklaamklipis avaldab NõiaInts soovi, et ka teised tunneksid, mis „teema see Gilgameši-teema on”? Et see on väga „vantastiline ja superluks”. Mis teema see siis täpsemalt on?
Me räägime küll kangelasest, aga käsitleme kangelast kui inimolemise kvintessentsi. Lavastuses peaksid võimendatud kujul kangastuma kõigi meie igatsused ja hädad. Vaatluse all on see, kuidas olla inimene, igivanad probleemid, mis olid inimesel juba tuhandeid aastaid tagasi: armastus, üksindus, surm. See…
-
Lavastaja Leino Rei, kes toomkiriku suveteatrist näitlejana tuttav, on nüüd lavastajana seadnud vaatamiseks kolm tuntud lugu: Aadama ja Eeva loo piiblist, Charles Perrault’ „Sinihabeme” muinasjutu ja vendade Grimmide „Rapuntsli”. Lugusid raamistab legend müürivaim Volgist, kes seina seest välja hiilib ja sel ajal, kui müür norinal magab, lastele jutte vestab. Volk pajatab ja lood saavad liha luudele niikaua, kuni müür taas üles ärkab ja vaim peab lõpetama.
Väärt…
