-
Lavastus algab triviaalse kassakomöödia võtmes, kus lavale tuigerdavad pisut nokastanud ja nagu vihuti klišeedeks maalitud turistiportreed. Kui tegu poleks Jordi Calcerani teksti ja Hendrik Toompere lavastusega, võiks siinkohal peaaegu ilmeksimatu täpsusega ennustada, mis saab edasi. Sest täpselt samamoodi algavad miljonid Hollywoodi tüüpi menukomöödiad, kus kõik on šablooni järgi paika arvestatud, ka see, millal publikul on kohustus naerda. Ent mitte Calceranil. Esimene kerge vihje ebakõlale saabub lavale…
-
Olen seda lavastust kirjeldanud oma raamatus „Teatrist” (Ilmamaa, 2002). „Kui uks avati ja rahvas läbi kitsa ava rüsinal ühe Varssavi üliõpilasklubi saali tungis, avanes kummaline vaatepilt. Meile vaatas pinevalt otsa grupp lubivalgete nägudega vanainimesi, kes istusid liikumatult väikestes koolipinkides. Publik trügis kõikjale, tooliread olid ammu täis, vahekäigud samuti, väike nööriga piiratud tegevusplats saali ühes nurgas aina kahanes: järjest juurdetungivad publikuhulgad rõhusid peale.
Algas mäng. Vanakesed hakkasid tummalt…
-
„Õnneliku õhtu” külastajad said muusikaelamuse täienduseks kaasa kaunilt vormistatud vaate Eesti kultuurilukku ja olid pärast etendust mitte ainult õnnelikumad, vaid ka mõnegi huvitava ja olulise teadmise võrra rikkamad. Kontserdikava sidusid tervikuks väga head kommentaarid konferansjeena esinenud Andrus Vaarikult, katkendid Valter Ojakääru levimuusika ajaloo raamatutest ja emakeele eripäraga stiilselt mänglevad, mõjusad ja kaasamõtlemist nõudvad Artur Alliksaare luuletused Anu Lambi ja Elisabet Tamme esituses. Muusikavalik ei koosnenud mitte…
-
Kevadtalvel on oodata kolme uue lavastuse esietendust, neis leiab rakendust kogu Tallinna Linnateatri trupp. Teatri peanäitejuhil Elmo Nüganenil valmib 11. veebruariks esialgu veel pealkirjata lavastus, mille tegemisel on koos trupiga valitud improvisatsiooniline tee. Paavo Piigi kirjutatud „Keti lõpp”, mis esietendub 3. märtsil Taevalaval, on tänapäevane, hõrgu absurdiga vürtsitatud lugu ühe kiirsöögiketi lõpust. Lavastab selle Priit Võigemast. „Keti lõpp” pälvis 2011. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha.
Aleksandr Puškini kaks…
-
David Hare’i näidendi peategelast, inglise teatrinäitlejannat Esmet parafraseerides ütlen kohe alguses, et „see ei ole halb lavastus, seal ei ole halvad näitlejatööd”, seega palun mitte võtta minu otsust hinnanguna näitlejatööle, heli- ja lavakujundusele jm. Nii Tallinna Linnateater kui ka lavastaja Mladen Kiselov on ikka paistnud silma kõrge tööeetika ja nõudlikkuse poolest enese vastu, allahindlust pole tehtud ka seekord. Põhjus, miks ma lavastuse arvustamisest olen loobunud, pole…
-
Kuidas ja kes üldse tuli mõttele võtta ette nii veidra vormi ja sisuga lavastus?
P. P.: Tahtsime midagi sellist ammu teha, aga lavakas õppimise kõrvalt pole ju kunagi aega. Ükskord suvel õlleklaasi taga otsustasime: „Teeme ära!”. Suve lõpul tegime kaks nädalat proove, siis andsime proovietenduse sõpradele, kelle näpunäidete järgi lavastust üsna palju muutsime. Algselt oli see mõeldud ühekordse ettevõtmisena, kuid täna (3. novembril – toim) on juba…
-
Laias laastus on nii ka läinud. Kui juurdunud on aga Tagametsa teater sealse linna- ja maarahva seas, on ilmselgelt omaette küsimus. Selge on see, et Tagametsa postmodernism (see endine) ei mõjunud ega mõju ilmselt paljudele kohalikele teatrisse kutsuvalt. Võib-olla oleks Tagametsa teatriga nii ka meie suuremates linnades, kuid neis linnades oleks peale teatris mitte käiva publiku ka seal käivat publikut. Vaatamata mõningal määral vilistamisest publiku ootustele…
-
Peterburis tõite äsja lavale „Kuningas Leari”?
Leari lugu on toodud XX sajandisse, see leiab aset Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1945 Nõukogude Venemaal. Cordelia ei lähe mitte Prantsuse kuningaga, vaid hoopis Saksa diplomaadiga, kes sõbrustab 1939.-1940. aastal aktiivselt Nõukogude valitsusega. Cordelia läheb sakslastega, kes omakorda tulevad Venemaad sõjaga vabastama. See kutsub esile skandaale ja nördimust. Ei varja, iga näitemäng on mulle väärt võimalus alustada arutelu ja vaidlust. Loomulikult…
-
Raido Mägi on oma tööle pühendunud tantsuõpetaja, kes õpetab Viljandi kultuuriakadeemias juba 13 aastat ja on tugevalt mõjutanud eesti noorte tantsuõpetajate põlvkonda. Akadeemias kontaktimprovisatsioonija kompositsioonitunde andes on ta suunanäitaja noorte põlvkonna mõtte- ja maailmavaate kujunemisel.
„Kindlalt võib väita, et Raido Mägi on üks akadeemia tantsukunsti õppekava tugisambaid. Oma vaiksel, mitte esiletükkival moel on ta alati kohal, ta on oma selge arvamusega, kuid seda mitte peale suruv õpetaja.…
-
Nagu pealkirigi ütleb, määrab näitemängu päris tähenduse kohavaim, nii oleks „Oma saart” üpris raske ette kujutada mõne mandriteatri repertuaaris. Koos Lennuki eelmiste näidenditega „Igavene kapten” (lavastaja Kalju Komissarov, 2009) ja „Vares” (Jüri Tuuliku romaani põhjal, lavastaja Raivo Trass, 2009) moodustab „Oma saar” Kuressaare Linnateatris omanäolise meretaguse triloogia. Hingesugulus „Varesega” on eriti tajutav.
Leidsin Aadu Hindi „Oma saare” raamaturiiulist: kirjastus Eesti Raamat, 1977, Evald Okase illustratsioonid, Hindi autogrammgi…
