-
Tosin aastat tagasi, kui McDonaghi näidend etendus Vanemuises pealkirjaga „Mägede iluduskuninganna”, kirjutas Margus Kasterpalu: „No ei ole olemas selliseid ema ja tütre suhteid, mis me siin räägime! Aga tegelikult ju on!
On selliseid, teistsuguseid ja hullemaidki, ja muidugi mitte ainult emade ja tütarde vahel. Me lihtsalt ei tea neist midagi. Või kui teame, teeme, nagu ei teaks. Me ei tee neid lihtsalt märkama.” Kõige mõtlemapanevam ongi, et…
-
See paneb neid esitavale trupile ka suure vastutuse. Nende ballettide juures ei piisa tantsuliigutuste ükskõik kui perfektsest sooritamisest, vaid tantsides tuleb näidelda. Just siin ongi konks – paraku, kogu trupp ei ole suuteline rolle looma.
Keha hõõgub ihast
Eve Mutso Manon on iga viimase kui üksikasjani – peapöörde ja pilguni – läbi töötatud ja tunnetatud. Esimeses pildis astub tõllast välja neiu, kes temaga koos sõitnud vanahärra abil on…
-
Kolm meest laval, koerast . . . .
Leedu lavastaja Rimas Tuminas on Moskva teatrielus ennast kehtestanud. Tema Arbatil Vahtangovi teatris tehtud „Onu Vanja” on võitnud parima lavastuse auhinna Kuldne Mask; mullu sügisel oli ka Tallinna festivalipublikul võimalus seda lavastust näha. Seekord tuuakse Tallinna Tuminase värske lavastus, prantslase Gérald Sibleyras’ „Tuul mühiseb paplites”. See on tippnäitlejate ego trip, mida toetamas vaimukas tekst. Eriti hea, kui seda näidendit mängival teatril oleks…
-
Eesti on geograafiliselt teatritega üsna hästi kaetud, ometi on linna- ehk munitsipaaltoetust saavaid teatreid nende hulgas vähe, ja needki üksikud on sellises juriidilises staatuses pigem hetkeolukorra ja ajalooliste asjaolude tõttu. Nii saigi Noorsooteatrist 1994. aastal Tallinna Linnateater lootuses vanalinnas asuvad hooned linnavõimu abiga korda teha, Võru Linnateater (sai poolprofessionaalseks 2007. aastal) tegutseb aga hoopis kultuurimaja Kannel struktuuriüksusena, mis tähendab, et linn haldab lisaks teatrile ka kõiki…
-
Millele lavastus keskendub? Miks on pealkiri „Noor Eesti” ilma harjumuspärase sidekriipsuta?
Näidend algab sellega, kuidas üks seltskond – aasta oli siis 1917 – noori erksaid kirjanikke tuleb kokku, et taastada Noor-Eesti. Eestisse on naasnud ka Friedebert Tuglas, tookord pisut üle kolmekümne mees, kes on kirjanikuna endale juba nime teinud – kunagine nooreestlane, kelle abiga loodetakse taastada endine hiilgus. Tegevus võtab aga hoopis teise suuna, selle tulemusel tekib…
-
Sellest pealesunnitud pidurdamisest hakkabki lahti kerima kosmose ja Maa ehk lavastuse misanstseenide kui unenäo ja reaalsuse vahelduvvool. Tantsijad kulgevad mööda heledama valgusfooniga elutegelikkuse tunnetamise kaadreid, et siis sukelduda teispoolsusse, sinna, kus ajal ja ruumil pole tähtsust ning on vaid meelte tekitatud uneväli või siis hoopis maailma transtsendentaalne tajumisvõime. Selgelt markeeritud reaalsused mõlemad – tantsijate kehades, dekoratsioonis, valguses, animatsioonis, muusikas.
Andres Tenusaare loodud animeeritud visuaal paneb tähistaeva säraga,…
-
Tahaks teada, mida VHK teatrikooli õpetajad oma noortega teevad, et nad niimoodi mängivad. Kui värskelt lõpetanud lavakaid võib teinekord olla teatris puhta piinlik vaadata, siis „Ninasarvikus” ei pidanud silmi kordagi kõrvale pöörama, pigem sundisid noored näitlejad endal pilkupidi küljes rippuma. Sinna juurde Ionesco hirmus hea tekst. Nauding on lasta end tema sõna- ja vormilainetusel kaasa viia – keele kamasuutra (Roland Barthes’i mõiste). Näidendi dialoogid loovad kohati…
-
Samu sõnu sobib kasutada ka üheksa lendu hiljem lavakooli XXV lennu tudengite osalusel meie enda Broadwayl – Laial tänaval asuvas Tallinna Linnateatris – etendatu kohta. Sander P uki „Biloxi blues” on peamiselt näitekunsti, mitte niivõrd teatrikunsti sündmus ja sobib sellisena Tallinna Linnateatri lavale hästi. Noore lavastaja põhirõhk on läinud etendussituatsiooni hoolikale poleerimisele ja see on täiesti OK, sest tegemist on ju ometi tudengilavastusega, millelt ei saagi…
-
Kindlasti sai jätkuvat kinnitust „Puhastuse” diskutiivsus: tundus, et vaheaegadel ja etenduse järelgi tundsid vaatajad suuremat vajadust oma mõtteid ja tundmusi jagada, kui ehk tavaks. Juttu sai aetud ka mõne teatriprofessionaaliga, kel Vanemuise lavastuse kõrvale panna ka mõne teis(keels)e teatri „Puhastuse” kogemus. Välisvaatlejate poolt kostus, et eesti keeles näidendit jälgides on tajutav tegijate isiklikum side, see, et mängitakse nimelt „oma vere lugu”. Soome lavastuste puhul on konflikt…
-
„Kedagi ei aeta taga, kui ta ei põgene,” öeldakse näidendi tekstis. See seab suure kahtluse alla eesti kultusfilmimuusika ühe fundamentaalsema väite. Vaba laps ei saa põgeneda. Sel juhul ta pole enam vaba. Ja müügiagent pole vaba mitte ainult andeks antava mugandumissoovi, vaid kogu oma elustrateegia tõttu, mis pole lähemal vaatlusel vampiiride omast humaansem: selleks, et Tabasco kastet müüa, peab leiduma mitte inimesi, vaid kliente. Lavastaja Tamur…
