-
Monolavastus on Eesti teatripildi loomulik osa juba rohkem kui kolmkümmend aastat. Selgelt joonistub välja, et kui esimestel aastakümnetel kandis monolavastust valusalt kriipiv pihtimuslik, tugevate dramaatiliste paisutustega sisemonoloog („Rästiku pihtimus”, „Pöördtoolitund”, „Mees, kes ei mahu kivile”, „Põgenik”), siis uuemal ajal mõistetakse sooloesinejaga teatri all eeskätt publikut lõbustavat üksikartisti etteastet („esindusnäide” muidugi „Ürgmees”). Juba võibki lehest lugeda (Maaleht 11. VIII ), et monolavastused on „lõviosas komöödiad” ja „naljalood”.…
-
Mis eesmärgil te selle töö ette võtsite?
Ühelt poolt on see olnud algusest peale koolitusprojekt, tahame, et sellest osa võtvad sugrilased oleksid pärast võimelised ise teatrit tegema. Niisugust teatrit, mis sobiks nende meelelaadiga, kõneleks nende rahvaga. Tahame neile näidata, millised võimalused on mujal, kui lihtsalt on võimalik asju teha. Kui kergelt, kui vaevata, kui teistmoodi, võrreldes vene kultuuris tehtavaga. Julgustame neid ise kompileerima, sest nemad ju kogevad…
-
Kuulnud nüüd uuesti seda teksti ja lugenud taas läbi näidendi, leidsin kinnitust mälestusele, et Evald Hermaküla lavastus mõjus 1968. aasta (Praha ja Pariisi) kevade kontekstis üsna puhtakujulise poliitilise teatrina. Lavastust kaitstes ja päästes tuli sellist tõlgendust muidugi igati eitada ning rääkida kõrgelennulisi sõnu näidendi mõtte igavikulisusest, kuid ei uskunud neid ei keelajad ega meiegi. Jutt laval käis ikka meist endist, põlvkonnast, kes tahtis talle peale paisatud…
-
„Gilgameši” reklaamklipis avaldab NõiaInts soovi, et ka teised tunneksid, mis „teema see Gilgameši-teema on”? Et see on väga „vantastiline ja superluks”. Mis teema see siis täpsemalt on?
Me räägime küll kangelasest, aga käsitleme kangelast kui inimolemise kvintessentsi. Lavastuses peaksid võimendatud kujul kangastuma kõigi meie igatsused ja hädad. Vaatluse all on see, kuidas olla inimene, igivanad probleemid, mis olid inimesel juba tuhandeid aastaid tagasi: armastus, üksindus, surm. See…
-
Lavastaja Leino Rei, kes toomkiriku suveteatrist näitlejana tuttav, on nüüd lavastajana seadnud vaatamiseks kolm tuntud lugu: Aadama ja Eeva loo piiblist, Charles Perrault’ „Sinihabeme” muinasjutu ja vendade Grimmide „Rapuntsli”. Lugusid raamistab legend müürivaim Volgist, kes seina seest välja hiilib ja sel ajal, kui müür norinal magab, lastele jutte vestab. Volk pajatab ja lood saavad liha luudele niikaua, kuni müür taas üles ärkab ja vaim peab lõpetama.
Väärt…
-
Endine muusikapedagoog Tanja (Elina R einold), kes praegu turul trussikute müümisega perel hinge sees hoiab, üritab oma sõjajärgset stressi põdeva mehe Gena (Margus Prangel) hullumisele vastu astuda. Viimases hädas kutsub naine ravitseja Rodioni (Nero U rke), kellelt imekombel ka abi saadakse. „Kohe teeme talle karma süvadiagnostika koos biovälja täisanalüüsiga,” seletab noortest kenadest meestest ümbritsetud staar-soolapuhuja.
Noorelt hukkunud Anna Jablonskaja näidendis, mida Viinistu katlamajas näeme samuti noore, ent…
-
Üks põhjus oli kindlasti see, et lavastus on ehitatud otseselt ja agressiivselt sellistele sugestiivsetele elementidele, mida ongi lihtsalt häiriv vaadata. Õnneks ma etendust vaadates veel vähemalt seda ei teadnud, et Guerrero kostüümid on tehtud päris inimjuustest . . . . ökk! Aga ka ilma selle teadmiseta oli pidevalt tunne, et tahaks kõigest laval toimuvast kaugemale. Mida lähemale tuli lava- või videonaine, seda tahapoole vaataja oma kehaga naaldus. Otseselt polnudki…
-
„Pärast surma Jendalis” ookeani mõõtu välja ei anna, aga väikest korallrihvi ikka nägin ja mõnda kena värvilist kala ka. Vahepeal tekkis küll kahtlus, et korallid on basseini põhja kleebitud, sest olemine oli liiga ohutu ja turvaline, aga ehk sattus lihtsalt väga tuulevaikne ilm. Vähemalt sellist äpardust nagu Kakumäe sukeldujatel üle elama ei pidanud – et oled täies varustuses, aga vett ei ole. „Pärast surma ma saan oma…
-
Nimelt nõnda, luulelennuka assotsiatiivsusega, toimivad Urmas Lennuki Tammsaaremängud Vargamäel. Seejuures erineb mullune „Vargamäe varjus” tonaalsuselt tänavusest „Vargamäe voonakesest”. Kui Mari loole kaasa elades sai pisargi poetatud, siis Indreku rähklemisi vaadeldakse terava distantsitajuga, kus kohased ka kalgimad sarkasmihoovused. Tarmo Keskülli kirglikud muusikapuhangud võimendavad võõritust n-ö seriaali-efektini. Kummatigi haakub see esmapilgul kentsakas laad Tammsaare paradoksaalsusega, õigustab autori-lavastaja Lennuki jultunud kujundeid. Tegelasi ei õilistata, vihuti ja vaimukalt pööratakse pea…
-
Kuigi 1990. aastate alguses sai Pärnust alguse siis peagi Rakverre kolinud „Baltoscandal”, ei ole selles linnas teatrifestivali traditsioon mingil põhjusel juurdunud? Miks?
Festivaliga on Pärnus olnud tõesti meeletu paus, ligi kakskümmend aastat. Miks, ma ei teagi. Ometi on kõik eeldused olemas: teater linnas, suvel palju külalisi. Isegi vaatasin, kuidas siis niimoodi – suvepealinnas pole teatrifestivali.
Kuidas tekkis idee festival korraldada?
Eks idee sellest tekkiski, et Pärnus polnud teatrifestivali.…
