PEALELEND: OTT KARULIN, Eesti Teatri Agentuuri juhataja

PEALELEND: OTT KARULIN, Eesti Teatri Agentuuri juhataja

19. – 24. septembrini toimus Hiinas Xiamenis Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI – International Theatre Institute) 33. kongress. Milliseid teemasid arutati? 

Tegemist on mittetulundusühinguga, seega tuli Xiamenis üldkogul kinnitada juhtkonna aruandeid ja strateegilisi plaane, valida uued juhid jms. Lisaks töötab ITI juures 11 komisjoni näitekirjanduse foorumist inimõiguste  töörühmani välja, nendega sai kongressi ajal liituda. Samuti korraldasid komisjonid erilaadseid töötube ja seminare, millest mulle oli põnevaim Hongkongi ja Hiina nüüdisnäidendite ettelugemine ning autorite arutelu. Ametliku programmi kõrval läks suur osa energiast siiski kontaktivõrgustiku loomisele: atmosfäär on väga avatud ning kohale tulnud teavad üsna täpselt, kellega ja mis põhjusel nad kontakte luua soovivad. Kuna Eestist pole  mitu aastat kedagi kongressil olnud, sattusin ka keskmisest enam tähelepanu keskpunkti. Nüüd tulebki nädalaga kogunenud visiitkaartide kuhi süstemaatiliselt läbi töötada ja asuda Hiinas vestluste käigus tekkinud ideede teostamise juurde. 

      

Eesti Teatri Agentuur on eelmisest aastast ühtlasi ITI Eesti esindus. Millist tulu tõuseb sellest esindatusest Eesti teatrile? Millised on tegevusplaanid? 

Tegelikult taaskäivitasid ITI Eesti keskuse kolm partnerit ehk Eesti Teatri Agentuur, Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit ning agentuur toimib keskuse staabina, mina olen tegevjuht. Keskuse president on Anu Lamp ning nõukokku kuuluvad veel Riina Viiding,  Kristiina Reidolv ja Tõnu Lensment. Kuna ITI on maailma suurim teatrivaldkonna ühendus, liikmesmaid on ligi sada, siis on see parim infovahetamise ja kontaktiloomise koht. Nagu öeldud, toimub suur osa kongresside-vahelise aja tööst komisjonides, seega on meie järgmine samm leida asjast huvitatud Eesti loovisikud, kes tahaksid neis komisjonides kaasa lüüa. Tegelikult on suur osa ITI keskuste tegevusest meilgi ammu käibel, me lihtsalt  ei teadvusta, et need on just ITI algatused, näiteks nii rahvusvahelise teatripäeva kui ka tantsupäeva tähistamine. Lisaks on ITI kasutusele võtmas liikmekaarti, mis peaks hakkama andma soodustusi teatrites üle maailma, kujunemas on ITI keskuste toetusega festivalide võrgustik jne. Nii et eelkõige püüame lähiaastail juba olemas projektidele anda suurema rahvusvahelise mõõtme, kuigi mõtleme vaikselt juba ka uute algatuste peale, millest  praegu on veel vara rääkida.     

Kas kongressi kõrvalt jäi aega heita pilk ka hiina teatrile? 

Korraldajate ette valmistatud mahukas kultuuriprogramm  seadis eesmärgi anda võimalikult põhjalik ülevaate hiina traditsioonilisest teatrist, mida meil teatakse eelkõige Pekingi ooperina. Tegelikkuses on Pekingi ooper vaid üks paarisajast (!) xigu (või Jīngjù) stiilist ning Pekingi ooper on neist küll enim riigi poolt doteeritud, kuid üks nooremaid (kujunes välja alles XVIII sajandil, mõnel stiilil on vanust aga üle 800 aasta). Nägin nelja stiili lavastusi, lisaks veel katkendeid kümmekonnas stiilis  galaetendustel. Eks lääne muusikateatriga harjunud vaatajale on filosoofilisi moraalilugusid, harjumatu harmooniaga muusikat, akrobaatikat ja isegi klounaadi ühendav xigu üsna harjumatu vastu võtta, kuid üks reegel näib selle puhul siiski kehtivat: mida rohkem seda vaatad, seda enam õpid nähtut nautima. Omaette elamus oli hiina teatripublik: etenduse ajal käiakse ringi, räägitakse naabriga, vastatakse telefonile. Eurooplastele mõjus  see esiotsa laval olijaid solvavana, kuid üsna ruttu sai selgeks, et tegemist on kultuurilise eripäraga, mille peale keegi peale võõraste ei vihasta.     

Küsinud Tambet Kaugema 

Sirp