-
“Ma mäletan, et päeval, kui rööviti Aldo Moro, tulid vanemad mulle kooli järele, sest nad kartsid, et nüüd hakatakse kätte maksma.”
Daniele
“Keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis on “bierre” (BR, punased brigaadid – O. L), isegi kui küsisin. Siis ma mõtlesin, et neid kutsuti “brigate rosse” selle pärast, et nende pükstel oli punane triip. Tegelikult oli see ju karabinjeeridel. Noh, kui tänapäeva vaadata, siis teatud…
-
Enrico Crispolti (1933) on itaalia kunstiteadlane ja kuraator, kes on oma uurimistöös keskendunud futurismile, sõjajärgsele avangardile, Renato Guttusole, Lucio Fontanale jt itaalia kunsti kesksetele kujudele. Praegu töötab Crispolti kunstiajaloo professorina Siena ülikoolis. Kureerinud kümneid näitusi, teiste seas sarja “Alternative attuali” (“Aktuaalsed alternatiivid”) 1960ndatel Rooma lähistel L’Aquilas, kus eksponeeris muu hulgas ka Nõukogude põrandaaluste kunsti, teiste seas Ülo Soosteri teoseid. 1976. aastal oli ta üks Veneetsia biennaali…
-
Teiseks, selles käimasolevas uurimisprotsessis on ka Eesti sees: ka meie pole veel suutnud rahulikult raamistada sõjajärgset/nõukogude perioodi. Kas meiegi võime kasutada võlusõna “modernism”: mis oli nõukogude modernism, sotsialistlik modernism, Hruštšovi modernism jne? Kuidas hinnata oma sõjajärgset kunstilugu, millised kriteeriumid peaksid olema selle perioodi ajaloolise uurimise aluseks? Võib tunduda, et jälle keerutatakse nn metodoloogia ümber nagu nõukogude ajal, kus avameelset analüüsi tihtipeale asendas metodoloogiliste küsimuste arutamine, uurimisviisi…
-
Pole midagi uut päikese all. Erinevad meeleseisundid ja hoiakud saavad tänagi üsna karme poliitilise alatooniga hinnanguid. Seejuures ei ole oluline teemavaldkond või argumentatsioon – tähtsaim on üldine “hääletoon” ja meelsus. Leidub kutsumusega persoone, kes valvsalt jälgivad, et “virisejad” liiga valjult ei viriseks. Tundub, et pärast aprillisündmusi on meelsuse hindamine kuidagi eriti politiseerunud. Iga pisutki kriitilisem arvamus või üldistus on justkui kurjast, “meie asja” vastu. See tuletab…
-
Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on…
-
Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi…
-
Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles…
-
Hiina luule tuntuma poeetika autor Lu Ji on III sajandil kirjutanud: “Pärast hulga andekate kirjanike lugemist jõudsin mõnede luulekunsti puudutavate asjade mõistmiseni. . . . Kord suudan loodetavasti need peened saladused sõnadesse panna. Klassikutelt õppimine on otsekui kirvega kirvevarre tahumine – eeskuju hoitakse otse oma käes, aga uue teose loomiseks vajalikud oskused jäävad tihti sõnastamatuks.” Selline tsitaat võib tunduda kohatu, sest õhtumaa luules on juba paarsada aastat valitsenud originaalsuse…
-
Eriti viimasel aastakümnel on “mälu” mõiste olnud ühtlasi väga ekspansiivne, neelanud alla terve rea varem laialt kasutusel olnud termineid (nagu näiteks “traditsioon” või isegi “ajalugu”). Ent millest me siis räägime, kui me kõneleme mälust või – andudes sellest tulenevatele lugematutele õpetatud sõnamängudele – ka meeldetuletamisest ja meenutamisest, mälestamisest ja mälupaikadest või samuti vastumälust ja mäluaukudest, unustamisest ja amneesiast?
Vaidlus selle üle, kas me üldse saame rääkida…
-
Lisaks õpetasid suveülikoolis juba nimetatud Jeffrey K. Olick, Jüri Kivimäe, György Schöpflin, Epp Annus, Lorenzo Cañás Bottos, samuti ajaloolane Karsten Brüggemann (Lüneburgi Nordost-Institut), sotsioloogid Siobhan Kattago ja Airi-Alina Allaste (TLÜ EHI), memoriaalkunsti ja museoloogia ekspert Stuart Burch (Nottinghami Trenti ülikool), antropoloog Aet Annist, fototeoreerik ja -praktik Peeter Linnap (Tartu kõrgem kunstikool) ning režissöörid Ilmar Raag ja Jaak Kilmi. Suvekooli välitöid juhatasid TLÜ EHI maastiku ja kultuuri…
