-
Kristiina Ross: Marilyn Yalomi “Rindade ajalugu” on iseenesest päris vaimukas katse esitada ülevaade naise positsioonist eri kultuurides tähenduste kaudu, mis rindadele kunagi kuskil on antud: “pühadest rindadest” vanas Egiptuses, Kreekas ja Kaananis kuni XX sajandi lõpu “vabastatud rindadeni”. Kui rindade erootiline ja emalik funktsioon on ilmselt iseenesestmõistetavad, siis sisukord lubab sissevaateid ka näiteks rindade poliitilisse, psühholoogilisse ja ärilisse tähendusse.
Johanna Ross: Mulle tundus äärmiselt põnev avastada, mida…
-
Kui kolmkümmend aastat tagasi oli maailm enamiku jaoks meist must-valge, raudse eesriidega piiratud ja valik seetõttu lihtne – võimalust valida peaaegu polnudki, viisteist aastat tagasi tundus paljudele, et langenud eesriided on paljastanud ainsa ja vankumatu tõe, et must on tegelikult valge ja vastupidi –, siis ajapikku, kirju kapitalismi varjus, on meisse üha sügavamaid juuri ajamas ebamugav teadmine, et ajalugu ja sellega seoses ka meie kultuuriteadvust mõjutav…
-
“Ma mäletan, et päeval, kui rööviti Aldo Moro, tulid vanemad mulle kooli järele, sest nad kartsid, et nüüd hakatakse kätte maksma.”
Daniele
“Keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis on “bierre” (BR, punased brigaadid – O. L), isegi kui küsisin. Siis ma mõtlesin, et neid kutsuti “brigate rosse” selle pärast, et nende pükstel oli punane triip. Tegelikult oli see ju karabinjeeridel. Noh, kui tänapäeva vaadata, siis teatud…
-
Enrico Crispolti (1933) on itaalia kunstiteadlane ja kuraator, kes on oma uurimistöös keskendunud futurismile, sõjajärgsele avangardile, Renato Guttusole, Lucio Fontanale jt itaalia kunsti kesksetele kujudele. Praegu töötab Crispolti kunstiajaloo professorina Siena ülikoolis. Kureerinud kümneid näitusi, teiste seas sarja “Alternative attuali” (“Aktuaalsed alternatiivid”) 1960ndatel Rooma lähistel L’Aquilas, kus eksponeeris muu hulgas ka Nõukogude põrandaaluste kunsti, teiste seas Ülo Soosteri teoseid. 1976. aastal oli ta üks Veneetsia biennaali…
-
Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi…
-
Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles…
-
Hiina luule tuntuma poeetika autor Lu Ji on III sajandil kirjutanud: “Pärast hulga andekate kirjanike lugemist jõudsin mõnede luulekunsti puudutavate asjade mõistmiseni. . . . Kord suudan loodetavasti need peened saladused sõnadesse panna. Klassikutelt õppimine on otsekui kirvega kirvevarre tahumine – eeskuju hoitakse otse oma käes, aga uue teose loomiseks vajalikud oskused jäävad tihti sõnastamatuks.” Selline tsitaat võib tunduda kohatu, sest õhtumaa luules on juba paarsada aastat valitsenud originaalsuse…
-
Eriti viimasel aastakümnel on “mälu” mõiste olnud ühtlasi väga ekspansiivne, neelanud alla terve rea varem laialt kasutusel olnud termineid (nagu näiteks “traditsioon” või isegi “ajalugu”). Ent millest me siis räägime, kui me kõneleme mälust või – andudes sellest tulenevatele lugematutele õpetatud sõnamängudele – ka meeldetuletamisest ja meenutamisest, mälestamisest ja mälupaikadest või samuti vastumälust ja mäluaukudest, unustamisest ja amneesiast?
Vaidlus selle üle, kas me üldse saame rääkida…
-
Lisaks õpetasid suveülikoolis juba nimetatud Jeffrey K. Olick, Jüri Kivimäe, György Schöpflin, Epp Annus, Lorenzo Cañás Bottos, samuti ajaloolane Karsten Brüggemann (Lüneburgi Nordost-Institut), sotsioloogid Siobhan Kattago ja Airi-Alina Allaste (TLÜ EHI), memoriaalkunsti ja museoloogia ekspert Stuart Burch (Nottinghami Trenti ülikool), antropoloog Aet Annist, fototeoreerik ja -praktik Peeter Linnap (Tartu kõrgem kunstikool) ning režissöörid Ilmar Raag ja Jaak Kilmi. Suvekooli välitöid juhatasid TLÜ EHI maastiku ja kultuuri…
-
Virginia ülikooli sotsioloogia- ja ajalooprofessor Jeffrey K. Olick on kollektiivse mälu uurimise vallas kujunemas üheks tänapäeva kõige tuntumaks ja viljakamaks autoriks. Tema uurimused puudutavad peamiselt mälutööd sõjajärgsel Saksamaal. Jeffrey Olicku monograafiatest on tuntuim “Poodu majas. Saksamaa kaotuse agooniad, 1943–1949” (“In the House of the Hangman: The Agonies of German Defeat”, 1943–1949”, 2005), lühematest uurimustest annab aga hea ülevaate äsja ilmunud esseekogumik “Kahetsuse poliitika: kollektiivne mälu ja…
