-
Millega võib selles olukorras arvestada kultuur? Rahvuskultuur on teatavasti kõigi Eesti põhiseaduslike valitsuste prioriteet, sest nii on kirjas põhiseaduses. Prioriteet tähendab poliitilises slängis raha, rohkem raha ja ennaktempos kasvu. Kas ka aastal 2008? Nagu ka enne riigikogu valimisi sai osutatud, kipub kultuuri rahastamise osakaal riigieelarves aasta-aastalt kahanema. Oma ametisseastumise-järgses intervjuus Sirbile pareeris uus minister Laine Jänes selle kriitika järgmiselt: “Kogu süsteem on natuke keerulisem. Osakaalust saab…
-
Kui ma ei usuks, et teadusraha on võimalik õiglaselt jagada, siis ma ei oleks hakanud nende küsimustega tegelema. On vaja head reeglite ja ekspertide süsteemi, mis koos annab optimaalse tulemuse. Et oleks kõigile võimalikult ühesugused tingimused ja samal ajal oleks võimalik paindlikult arvestada teatud erialade ja teemade erilisust või nüansse. Ma poleks aus, kui ütleksin, et ma täna tean, kuidas raha jaotada. Siin on veel rida…
-
Cicero pühendus filosoofiaküsimustele enamasti siis, kui riigis valitsev olukord ei võimaldanud tal riigi- ja kohtuasjadega tegelda. Nii kirjutas ta Caesari ainuvõimu ajal a. 46–44 e.m.a mitu olulist teost, mis annavad Rooma lugejale ülevaate kreeka filosoofiast. “Kohustustest” (“De officiis”) on loodud 44. aastal. Sama aasta märtsi iididel oli Caesar tapetud. Cicero õigustab seda mitmel korral kui türannitappu (nt 2.23, 3.19). Kahjuks ei olnud tapmise korraldajad täpselt läbi…
-
Kristiina Ross: Marilyn Yalomi “Rindade ajalugu” on iseenesest päris vaimukas katse esitada ülevaade naise positsioonist eri kultuurides tähenduste kaudu, mis rindadele kunagi kuskil on antud: “pühadest rindadest” vanas Egiptuses, Kreekas ja Kaananis kuni XX sajandi lõpu “vabastatud rindadeni”. Kui rindade erootiline ja emalik funktsioon on ilmselt iseenesestmõistetavad, siis sisukord lubab sissevaateid ka näiteks rindade poliitilisse, psühholoogilisse ja ärilisse tähendusse.
Johanna Ross: Mulle tundus äärmiselt põnev avastada, mida…
-
Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on…
-
Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi…
-
Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles…
-
Hiina luule tuntuma poeetika autor Lu Ji on III sajandil kirjutanud: “Pärast hulga andekate kirjanike lugemist jõudsin mõnede luulekunsti puudutavate asjade mõistmiseni. . . . Kord suudan loodetavasti need peened saladused sõnadesse panna. Klassikutelt õppimine on otsekui kirvega kirvevarre tahumine – eeskuju hoitakse otse oma käes, aga uue teose loomiseks vajalikud oskused jäävad tihti sõnastamatuks.” Selline tsitaat võib tunduda kohatu, sest õhtumaa luules on juba paarsada aastat valitsenud originaalsuse…
-
Eriti viimasel aastakümnel on “mälu” mõiste olnud ühtlasi väga ekspansiivne, neelanud alla terve rea varem laialt kasutusel olnud termineid (nagu näiteks “traditsioon” või isegi “ajalugu”). Ent millest me siis räägime, kui me kõneleme mälust või – andudes sellest tulenevatele lugematutele õpetatud sõnamängudele – ka meeldetuletamisest ja meenutamisest, mälestamisest ja mälupaikadest või samuti vastumälust ja mäluaukudest, unustamisest ja amneesiast?
Vaidlus selle üle, kas me üldse saame rääkida…
-
Lisaks õpetasid suveülikoolis juba nimetatud Jeffrey K. Olick, Jüri Kivimäe, György Schöpflin, Epp Annus, Lorenzo Cañás Bottos, samuti ajaloolane Karsten Brüggemann (Lüneburgi Nordost-Institut), sotsioloogid Siobhan Kattago ja Airi-Alina Allaste (TLÜ EHI), memoriaalkunsti ja museoloogia ekspert Stuart Burch (Nottinghami Trenti ülikool), antropoloog Aet Annist, fototeoreerik ja -praktik Peeter Linnap (Tartu kõrgem kunstikool) ning režissöörid Ilmar Raag ja Jaak Kilmi. Suvekooli välitöid juhatasid TLÜ EHI maastiku ja kultuuri…
