-
Tõsi küll, ei saa öelda, et selle ansambli kontsert siinkirjutajale väga sügava mulje oleks jätnud. Nymani muusika on kantud sellisest ameerika minimalismi äärmuslikust vormist, mille puhul ei ole probleem, kui pikkades lugudes kasutatakse väga vähest muusikalist materjali. Minu jaoks see on probleem. Eriti veel siis, kui muusika enda struktuur on ülimalt lihtsakoeline, kvadraatne ja kordustele rajatud. Informatsiooniteoorias kasutatakse sellise äärmuse kohta liiasuse mõistet. Selline liiane helilooja…
-
Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” märgiti seda tähtpäeva kontserdiga „Hommage a Buxtehude”, kus helilooja ja tema kaasaegsete teoseid esitas organist ja klavessinist Marju Riisikamp. Eesti publik peaks seda interpreeti tundma päris hästi, tegemist on vist küll aktiivseima klavessinistiga sellenimelisest tsunftist (MTÜ Eesti Klavessiinisõprade Tsunft). Ja mitte ainult, sest Marju Riisikamp korraldab sarikontserte Vanalinna Muusikamajas ja Estonia talveaias, esineb regulaarselt oreli ja klavessiini soolokavadega Itaalias, Saksamaal,…
-
Kui öeldakse, et „teater algab puhvetist”, siis DVD algab selle kujundusest. Ning kõnealune videoalbum on kunstilises ja sisulises mõttes vormistatud (kujundaja Jüri Lõun) hästi läbimõeldult ja kenasti. Nimelt leiame DVD-karbist lisaks kahele plaadile veel 110-leheküljelise spiraalköites raamatukese, kus boonusena sisukorrale ja kitarristide lühitutvustusele on ära toodud ka muusikute fotogalerii (Urmas Volmer). Ja vähe sellest – huvilised võivad tutvuda ka plaadi lugude noodimaterjaliga. Nii et mängigu kodus…
-
Parim muusika ühendab üllatuse ja ennustatavuse
Meie aju on väga osav mõistma kõnet isegi mürarohkes ruumis. See kohastumus tagab teile mõnusa vestluse lõbusal kokteilipeol või tüütul seminaril. Nüüd on teadlased hakanud mõistma närvirakkude ühendusi, mis on selle võime taga. Rahvusvaheline teadlaste meeskond kasutas neurokuvamise meetodit ja leidis, et mürast signaali tabada aitab aju vasak poolkera.
Iga päev viibime eri allikatest lähtuvate erinevate helide keskkonnas, alates liiklusmürast kuni sosinani.…
-
Ei ole palju aega tagasi, kui ka siinmail kehtis kohustuslik arvamus, et kultuur (ja muusika) on ainult poliitilise ideoloogia propagandistlik väljendusvahend. Aeg-ajalt jäid need ideoloogid armetult vahele muusikale just selliste siltide kleepimisega. Ei ole ju väga vaja otsida muusikaloost neid juhuseid, kus autor mõtles üht, ütles teist ja kriitikud deklareerisid kolmandat ning publik mõistis neljandat. Üldjuhul on tegemist suurepäraste teostega ja õigus on alati kuulajate poolel.…
-
Edasi liiguti Arvo Pärdi loomingu juurde. Kavas olid „Psalom” ning „Da Pacem Domine”. Esimese loo kõlades esines väike vastuolu kavatekstiga, sest „Psalom’i” asemel esitati hoopis „Zwei slawische Psalmen”, mis algupäraselt on küll a cappella vokaalteos ning ühtlasi ka Pärdi esimene vene ortodoksse teksti seade tintinnabuli-stiilis. Pärdi muusikal on võime panna inimesi kuulama ja kuulatama, tajuma puhast muusikat. Lihtsusega kaasnevad põhjalik süsteem ning kindlad taotlused, kuulama sundiv…
-
Muusika seisukohalt pole sel seigal muidugi mingit tähtsust. Oluline on hoopis see, et tegemist on Schuberti kammermuusika tippteosega, mida kindlasti liiga sageli ei esitata just teose mahu ja sisulise komplitseerituse tõttu. Kvintett on kirjutatud 1828. aastal, s.t helilooja viimasel eluaastal, ja tuli ettekandele alles 1850. aastal ning partituur trükiti hoopis 1853. aastal. Asjatundjad kirjutavad veel, et selline koosseis on tegelikult tekkinud vajadusest asendada üks kahest altviiulist…
-
Kontserdi esimeses pooles kõlasid Beethoveni sonaadid op. 27 nr 2 ning op. 110. Esimese teose menu sai alguse juba Beethoveni eluajal. Hoogu andis sellele protsessile lisaks saksa poeet ja muusikakriitik Ludwig Rellstab, kes sonaadi esimese osa mõjul teose pealkirjastas, sidudes selle külge isiklikud kuupaistelised elamused Luzerni järvelt. Kas Beethoveni teosel „Quasi una fantasia” sellega ka midagi pistmist on, jäägu igaühe enda otsustada. Tähelepanuväärsem on hoopis selle sonaadi viimane osa…
-
Alperteni interpretatsioonis ei lõppenud poeem sissejuhatusega, vaid tõepoolest algas sellega. Ülisuur orkester – neljane koosseis, kuus metsasarve, kaks tuubat, kaks harfi, orel, sektsioonideks jaotatud keelpillid – kõlas värvikalt ja, kus vaja, kammerlikult ning, kus vaja, lühtreid raputavalt, kuid mitte kunagi toorelt ja forsseeritult. Ja nii kõlabki teos kui austusavaldus Nietzschele, mitte kui võimatu püüe tema filosoofiat ümber jutustada.
Kinnitust leidis ka minu väide, et ERSO metsasarvemängijad on…
-
Ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori programmis oli kolm teost kolmest ajastust: Bachi Missa g-moll, Rheinbergeri „Stabat mater” ning Vasksi „Dona nobis pacem”. Ette rutates peab ütlema, et see mitmekülgsus õigustas end. Ehk siis ühtki teost ei kummitanud sarnasus eelmise ega järgmise stiili ega tempoga.
Bernius esindab selliste „elus muusikute” klassi, keda on kontserdil huvitav nii vaadata kui kuulata ning kel osa loomingust sünnib ka kontserdi käigus. Ühtmoodi emotsionaalselt…
