-
Aleksandr Žedeljov on aga oma helitöö „7 ööd” poolimprovisatoorse ettekandega (esitasid koos autoriga Holger Marjamaa klaveril, Mairo Marjamaa saksofonil, Boris Hrebtukov trummidel, Heiko Remmel kontrabassil, Hans-Jürgen Kruus klarnetil) leiutanud ehk täitsa uue muusikastiili, millele mina paneksin nimeks „dark lounge” või „depressiiv-lounge”. Lounge-muusika on loodud kuulajas meeleolu tekitama ja meeleolu kahtlemata tekkis – ja mitte selline kerge ja troopilise hõnguga nagu traditsioonilised lounge ja jazz. Mulle jäigi…
-
Kontsertidest esimesel kõlas 21 ooperi- ja operetikatket. Kuulsime Estonia ajalukku väga märgilise jälje jätnud Margarita Voitest, Teo Maistet ja Mati Palmi. Järgmist generatsiooni esindasid Hans Miilberg, Mati Kõrts, Pille Lill, Margit Saulep ja Valentina Taluma. Siis viimaste kümnendite üllatus bass Koit Soasepp, kellest kuldses keskeas vaid kaheaastase õpingu tulemusel Jaakko Ryhäse lauluklassis on nüüdseks saanud Soome RO väga hõivatud solist, ning endale nii kodumaal kui väljaspool…
-
Esimene kontsert sarjast „Lõunamuusika” oli peaproov koori hooaja esimesele välisturneele Venemaa avarustesse, kus anti viis kontserti Peterburis, Novgorodis, Tveris, Jaroslavlis ja Moskvas. Kava oli koostatud universaalsuse printsiibil, sisaldades läbilõiget Eesti koorimuusikast, lisaks Rahmaninovi „Koguöine jumalateenistus”.
Klassikaliselt kaunite Kreegi „Taaveti laulu” ja Lemba „Gloria” järel oli värskendavalt nüüdishõnguline kuulamine Giovanni Bonato „Ustav rist” („Crux fidelis”) , mille esitamiseks laskus koor lavakõrgustest saali ning hargnes seinaääri mööda. Jäi vaid…
-
*
1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses astus eesti muusikasse kolm noort neoklassitsistlikku heliloojat: Eino Tamberg (Concerto grosso), Arvo Pärt („Partiita” klaverile) ja Jaan Rääts (Kontsert kammerorkestrile op. 16). Ainsana on jäänud neoklassitsistlikule heli- ja vormikeelele aastakümneid hiljemgi truuks vaid Jaan Rääts.
*
Jaan Räätsa suurvormide (sümfooniad, instrumentaalkontserdid) tagant ei paista ehk välja helilooja eriline kiindumus miniatuuridesse, ent siin nad nüüd on: „24 prelüüdi” klaverile (1968), „24 bagatelli”…
-
Kuigi eesti muusika murrangulistel aastatel (kuuekümnendad) tundus Räätsa helikeel vägagi modernne, pole ta käekiri olnud kunagi avangardne ega ole läbi teinud ka erilisi murranguid – on vaid küpsenud ja saavutanud absoluutse meisterlikkuse. Heliloojal on haruldane anne sobitada, vahel lausa võimatuna tunduvaid kooslusi, mis tunduvad esituse järel vägagi naturaalsed. Sellistena paistavad Kontsert kahele kitarrile ja suurele sümfooniaorkestrile või siis „Kontsert viiele”, kus keelpilliorkestri ja klaveri ees soleerivad…
-
Sarja avahoop tuli Olari Eltsilt ja päris riskantse kavaga ehk Debussy ja Raveli loomingust. Solist oli, kas just päris tähistaevast, kuid tõusev täht kindlasti – Eri Nakamura (sopran). Kuna Elts on meil oma ja tuntud, siis paar sõna Nakamurast. 2009. aastal osales ta BBC Cardiffi rahvusvahelisel konkursil, kus võistelda soovijaid oli üle 600(!) ja lõppvõistlusele pääses 25 lauljat. Eri Nakamura pääses viie hulka finaali, kus naishääli…
-
Võib-olla oleks Mandelidist saanud hoopis maailmatasemel suusataja, sest tema kodulinnast Vossist on sirgunud tervelt 16 olümpiakulla omanikku. Temast kasvas aga hoopis suurepärase tehnikaga kitarrist, kelle peamiselt norra rahvamuusika varjundiga omaloomingust koosnenud kava kujunes vähemalt mulle seekordse festivali tipuks. Eriti temperatuuritundlikud kitarrid tuli küll kontserdi jooksul korduvalt ümber häälestada, ent see ei rikkunud üldmuljet – kõik, mida mees oma instrumentidega ette võttis, kõlas tõeliselt musikaalselt. Äratuntavaid Pat…
-
Kirjutades Mustpeade majast, ei saa mööda minna praegu kestvast omandivaidlusest, mille peaks lahendama kohus. Raske, kui mitte võimatu on üheselt vastata küsimusele, kas oleks õigem tagastada Mustpeade maja vennaskonnale või peaks see jää ma Tallinna linnale, kes on andnud hooned TFi hallata. Loomulikult ei ole ma ju erapooletu, sest Mustpeade maja on viimase paarikümne aasta jooksul olnud see koht, kus on palju kontsertidel käidud ja ka…
-
Aeglaselt, selle teksti arenedes, ei jõua ma kuhugi välja. Ja see on nauding.
Cage laiendab kunsti piire nii radikaalselt, et tegelikult võiksime rääkida pigem elustiilist kui kunstist selle tavapärases mõistes. Cage seab ülesandeks vaadata maailma võimalikult värske pilguga, näha kõiges väärtuslikku ja võimaluse või soovi korral kasutada seda kunsti lähtematerjalina. Aga kes ta üldse on, et me teda kuulama peaksime? Mida halba on vanas, biidermeierlikus kunstiideaalis? Võib-olla…
-
Videoekraanilt ütles üks laureaate Olari Elts, kes seekord tähistas rahvusvahelist muusikapäeva Riias, et muusikapäeval võiks muusika jõuda nendesse kohtadesse, kus see tavaliselt ei kõla, ja ka nende inimesteni, kelle argipäeva muusikaüritused ei kuulu. Ta annetas koguni oma preemia, et algatada fond, mis võimaldaks jõuda meie esindusorkestril neisse paikadesse ja nonde kuulajateni.
Aga omade keskel on ka mõnus ja mis võiks olla parem, kui nende „omade” ridu kasvatada.…
