Aeglaselt, selle teksti arenedes, ei jõua ma kuhugi välja. Ja see on nauding.
Cage laiendab kunsti piire nii radikaalselt, et tegelikult võiksime rääkida pigem elustiilist kui kunstist selle tavapärases mõistes. Cage seab ülesandeks vaadata maailma võimalikult värske pilguga, näha kõiges väärtuslikku ja võimaluse või soovi korral kasutada seda kunsti lähtematerjalina. Aga kes ta üldse on, et me teda kuulama peaksime? Mida halba on vanas, biidermeierlikus kunstiideaalis? Võib-olla peaks just mängima palju rohkem aegunud ja kulunud vanu salongihitte. Ja mängima neid tüütuseni, pidevalt, vahetpidamata. Emotsionaalse efekti mõttes võiks mängida ka mitut lugu samal ajal. Aga mängima peaks neid niikaua, kuni mitte keegi ei jaksa enam taktigi kuulata. Ja siis mängima ikka edasi – nii kaua, kuni kuulajatel ei jää muud üle, kui et neil hakkab jälle huvitav. Aga kuidas neid selles kohas, kus muusikat mängitakse, kinni hoida? Eestlast veel hoiad kinni – meil on väga kõrgelt arenenud kohuse- ja häbitunne …, aga näiteks itaallast juba niisama lihtsalt kinni ei hoia. Selleks on ikkagi vist teatud tüüpi puuri vaja.
See, et ma kuhugi välja ei jõua, on nauding, mis jätkub.
Aga võib-olla ei peaks ennast üldse eestlaste ja itaallastega piirama. Miks me arvame, et ainult inimesed on väärilised muusikat kuulama. Võib-olla oskavad linnud ja loomad, lilled ja seened seda palju paremini hinnata? Miks ei taotle ükski kontserdikorraldaja raha selleks, et pilvikutele Mahlerit mängida? Miks ei tehta populaarsete ooperiaariatega täidetud salongiõhtuid prussakatele ja lutikatele? Kas me tõesti ei usalda nende esteetilist meelt?
Kui me oleme ärritatud, siis ei ole see nauding. Miski ei ole nauding siis, kui me oleme ärritatud.
Inimesed istuvad saalis, laval on kontaktmikrofonidega kaks kaktust, mis teevad veidi kalimba-laadset häält. See valmistab inimestele esteetilist naudingut. Kaktused aga kuulavad inimeste hingamist, nahistamist, sahistamist ja köhatusi. Ja see valmistab neile esteetilist naudingut.
Aga äkitselt saab sellest nauding. Ja siis üha vähem ja vähem on see ärritav.
Mul ei lähe siiamaani meelest üks väike ööliblikas, kes lendas saali ühel aastatetagusel suvel, Ensemble Intercontemporaini kontserdi ajal Metzis. Huvitav, mida tema nüüdismuusikast arvas? Kas ta oli pigem väikekodanliku muusikamaitsega või hindas rohkem avangardsemaid kõlasid?
Ei ole ärritav olla seal, kus keegi on. Ärritav on ainult siis, kui mõelda, et tahaks olla kusagil mujal.
Miks Cage harmooniat ei osanud?
Alguses ei olnud me kusagil. Ja nüüd ka, on meil nauding olla mittekusagil.
Aga see-eest tundis ta seeni. Huvitav, kas ta oli kõige erudeeritum mükoloog heliloojate seas? Läbi aegade? Keegi võiks koostada edetabeli, kus oleks toodud välja muusikaajaloo suurkujude muud võimed ja oskused. Näiteks, kes oli kõige edukam põllumees, kes kõige suurem müntide asjatundja, kes kõige kriminogeensema taustaga. Praegu oleme sunnitud seda kõike vaid oletama. Ja meile piisab sellest. Aga kui me päriselt tahaksime teada, kes tappis oma elu jooksul rohkem inimesi – kas Gilles Binchois või Carlo Gesualdo, siis jääme me hätta. Või näidake mulle üht muusikaajaloolast, kes suudaks sellele küsimusele vastata …
On mõttetu teeselda, et tunned seeni. Nad põgenevad sinu eruditsiooni eest. Mida rohkem neid tunned, tehes vahet näiteks Spathyema foetida ja Collybia platyphylla vahel, seda vähem sa suudad neid ära tunda.
* kaldkirjas tekst pärineb ühest Cage’i loengust ja raamatust „For the birds”.
