
Anton Corbijni visioon muusikast on terviklik ja humanistlik – seda vaatamata sellele, et inimesed, kellele ta otsa vaatab, kujutavad endast tihti kolossaalseid kommertsprojekte.

Näib, et maal on kõige paremas mõttes traditsiooniline ja individuaalsporti meenutav paindlik meedium, mille piire võib laiendada, aga tingimata ei pea.

Jaan Elkeni näitus jätkab autori teed ajatutel abstraktsetel radadel, kuid loob tingimused ka ajakajaliseks enesepeegelduseks.

Tamara Luuk: „Selleks et mingit uut ja talutavat eluviisi, vormi või ühiskondlikku süsteemsust välja mõelda, peab olema nägemus. Nägemuseks on tarvis üksjagu kujutlusvõimet.“

Ehkki näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ pealkiri seab paika konkreetsed ajalised ja ruumilised piirid ning mängureeglid, on näitusel võime muuta külastaja ruumitaju.

Kunstnik tahab kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud – muuta ta vaatajast vaadatuks.

Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ka õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokkupanekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav?

Kunstnikud manavad näitusel välja uut kosmoloogiat, milles inimene on vaid üks võimalik materjal ja mateeria teiste seas.

Kordumatu inimene kaob lõpuks, see on paratamatus. Alles jäävad Heie kirjutatud artiklid, toimetatud trükised, tõlked, monograafiad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.