$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal


Tihtipeale juhtub nii, et need, kes on alles saabunud, märkavad kõige selgemalt seda, mis on juba kadumas.

Kurismaa teostes on vähe sellist, mis ei oleks vahetult seotud ümbritsevaga, küll aga eristavad teda teatud rõhuasetused, impulsside läbitöötamise viisid, kombinatsioonid ja pöörangud.

Praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päevakorralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.

Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.

Tõnis Saadoja valgusdokumentalism on üks paljudest vajalikest sisenditest tulevasse kultuuri, kus looduse tajumise mütopoeetika on ümber kujunenud uueks pingeväljaks.

Kai keskuses avanenud personaal, millega Sirje Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi tema loomingulise tee algusse. Ent pigistab ühe silma kinni.

Vanemas kunstis on ridamisi teoseid, mida oleks ehk huvitav vaadata autorite psühholoogilise või vaimse pinge, sisemiste painete, deliiriumide ja kummitavate nägemuste kontekstis.

Darja Popolitova ja Madlen Hirtentreu mängivad spekulatiivse disainiga, mille eesmärk polegi küsimustele vastata, vaid disainida seda, mismoodi ja milliseid küsimusi üldse võiks esitada.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.