-
Ester-Inge Heinaste
24. V 1927 – 19. XII 2013
Lahkunud on teenekas tõlkija Ester Heinaste.
Ester Heinaste sündis Tallinnas kooliõpetajate perekonnas, lõpetas 1946. aastal Tallinna Õpetajate Seminari ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina. Ta oli Eesti Literaatide Kutsekomitee Ühingu juhataja aastatel 1969–1995, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1991.
Ester Heinastel olid omad lemmikautorid, kelle loomingut ta järjepidevalt eestindas. Just tema tõlkes on ilmunud sellised loetud ja armastatud…
-
Kunagistest filosoofialoengutest on meelde jäänud, et XIX sajandi seltsidaamide üheks meelisautoriks olevat olnud Immanuel Kant. Koorekihi koosviibimistel ülistati tema võrratut stiili, diskuteeriti kategoorilise imperatiivi teemadel. Kuigi on raske ettegi kujutada nende vestluste intellektuaalset taset, aga häda neile, kes julgesid tunnistada, et pole ühtki suure filosoofi teost lugenud, kuna see tähendanuks automaatselt seltsielulist enesetappu. Samuti meenub kusagilt, et umbes samasugune positsioon oli XX sajandi keskel ühel populaarsematest…
-
Jõululaupäeval möödub 170 aastat Lydia Koidula sünnist. Sel puhul on Pärnu muuseum avaldanud Koidula teise luulekogu „Emmajöe Öpiku” (1866) faksiimiletrüki. Võib küsida, miks valiti taasavaldamiseks just see luulekogu. Ei ole see ju esimene – Koidula debüütluulekogu oli 1866. aastal ilmunud „Waino-Lilled”, „Emmajöe Öpik” tuli aga välja alles aasta hiljem, ehkki tiitelleht väidab muud, ja vaatamata järjekorranumbrile I jäi ka viimaseks – elu tuli vahele. Küllap sai…
-
2013. aastal Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia pälvinud Vilde-uurija Livia Viitol on teinud ära suure töö (autor räägib sellest põgusalt ka teose eessõnas) ning toonud lugejateni põhjaliku monograafia „Eduard Vilde”. Väga tervitatav on teose ilmumine ka veel seetõttu, et tegemist on esimese naisautori kirja pandud Vilde-biograafiaga.
Kui mõelda hetkeks, kellele see teos võiks olla suunatud, siis on mu esimene vastus: mulle. Tõepoolest, minu suhe Viitoli Vilde-biograafiaga algas üsnagi…
-
Pealkirjastasin oma jutu küll „Teekaasluseks”, aga mingil hetkel sain ometi aru, et kuigi see teekaaslus on kulgenud läbi 23 riigi, siis tegelikult on sellesama teekaaslusega asjalood tunduvalt keerulisemad. Näiteks kas või sel lihtsal põhjusel, et selle raamatu autor Janika Kronberg, keda mu edasine jutt puudutab, joob teed enamjaolt valel ajal või vähemalt alati muul ajal, kui sooviks seda teha tema kaaslane. Nii et tegelikult keskendan ma…
-
Missugune on ulme suhe nii-öelda päris eluga? Kas teaduslik fantastika peaks üritama oma kaasaega kuidagi kõrvalt vaadata? Või peaks see pigem mingeid ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ennetama, üritama tulevikku ette näha? Kas ulme loob „tegelikkust” või vastupidi, pakub sellele imetabaselt võimatuid alternatiive? Kas „tegelikkuse” ja ulme omavaheline suhe on viimasel ajal kuidagi muutunud? Kas, kui palju ning mismoodi need üksteist sisaldavad? Kõigile neile küsimustele on eri…
-
Aarne Rubeni viimati ilmunud teost „Karl Kiilaspea pärijad” võiks vaadelda kui omamoodi katset taaselustada rüütliromaani žanri, nagu seda omal ajal (edukalt) proovisid teha romantikud. Rüütlite, lindpriide ja seiklejate maailm osutus tol korral äärmiselt sobivaks alusmaterjaliks, et tutvustada romantikute vaateid elule ja kirjandusele. Ajalooline aines segatuna seikluslikkuse ja sündmustega, mille tegelik asetleidmine oli enam kui küsitav, kuna see toetus mõningate ähmaste ajaloofaktide äratoomisele vaatamata enamasti siiski autori…
-
Oma kuuenda ulmeraamatuga 20. loomingulist sünnipäeva tähistav Veiko Belials (1966) on kindlasti ja eelkõige just lühivormide meister. Kuigi ka populaarseid lasteraamatuid ja luulekogusid avaldanud, on metsandusharidusega ja selles valdkonnas aastaid töötanud Belials ennekõike siiski ulmekirjanik.
Belialsi proosadebüüdiks oli õudusajakirja Mardus 1993. aasta 1. numbris ilmunud lühijutt „Nöörid” ning esikromaaniks 1997. aastal avaldatud mahukas fantaasiaseiklus „Ashinari kroonikad”. 1999. aastal nägi ilmavalgust kahasse Marek Simpsoniga kirjutatud kollaažromaan „Existerion”, 2003.…
-
Iga raamat algab pealkirjast. Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava viimasel romaanil on pealkiri, mis teeb kadedaks. Mehitatakse üldiselt ju ikka mingeid masinaid ja seadmeid. Inimeste mehitamine (või mehitamata olemine) paneb kohe mõtted liikuma. Kas inimkeha on masin? Kas inimene on keha või teadvus? Kui üks keha mehitada teise teadvusega, siis kumma inimesega on tegu? Kui inimkeha mehitada tehisintellektiga, kumb ta siis on – inimene või masin?…
-
Maamõõtjatele on tähtsad sellised asjad nagu reeperid ehk kõrgusmärgid. Need on tavaliselt väga täpselt välja looditud ja kinnitatud mõne kindlama hoone alusmüüri. Sealt võetud kõrgusele saab rajada kogu mõõtmistegevuse. See süsteem on muidugi keerulisem ja algab juba triangulatsiooniga, aga sellest pole koht siin rääkida.
Tutvusin Hando Runneliga vist kas 1965. või 1966. aastal ja sealtpeale on ta olnud mulle kindel reeper, üks mitmestki. Mind võeti tollal Tallinna…
