Vorm
Mu esimesed aristotellikud imestamised, mida mäletan, on ikka keelega seotud. Juba päris väikse plikatirtsuna unustasin end vahel mõttes mõnda sõna kordama ja selle tähendus lahustus. See tegi nalja, sellist veidrat, kõditavat imestust ja samas ka mingit ebausklikku süüsegust hirmu, et nüüd olen keele katki teinud, olnud paha laps. Leszek Kołakowski pihib „Horror Metaphysicus’es”: „Teadmise akt ise, asjaolu, et meie vaim suhtleb maailmaga, mis ta ise ei ole, ning et ta võib seda maailma omaks muuta või temas eneses teadlikke sündmusi esile kutsuda, see kõige tavalisem fakt on ilma eelarvamusteta vaadates kõige imelikum asi, mida võib ette kujutada”. Nii ka keelega. Keelevõime on midagi nii kummalist, et ei jõua ära imestada, kui end kord juba märkama unustad. Kui kergelt ja ladusalt võib mõni päris rumalgi inimene muudkui lobiseda! Rääkimata siis mõnest virtuoosist. Olen kuulanud Jaak Tombergi loenguid: ta rääkis pikkade kiil-, rind-, kõrvallausetega, otsekui deklameeriks vilunud näitleja Prousti! Mäletan ka, millise mängleva kergusega tegi Andres Luure ad hoc täiesti sisukaid filosoofilisi eristusi – kasutades selleks sünonüüme!
Olgu, need on erandlikud inimesed, aga keelevõime ise. Kui ma ise räägin, või kui ma praegu kirjutan – kust hüppavad need sõnad mu meelde, kust nad ilmuvad? Kust teab lause, millega ta  lõpeb – ja kuidas ta alati lõpeb õigesti?! Minu sisekõne, minu eneseteadlikkuse tipp on korraga nii automaatne ja ei kuskilt ilmuv! Vastata ma ei oska, ainult imestada.
Keelevõimel on muidugi gradatsioon, sõnavararikkusest retoorilise meisterlikkuseni. On keelevõime ja keeleanne, talent.  Ja siis on ka luuleanne, riimianne. Samuti ei usuks, kui ei näeks. On riimid, kus tõesti on mõte sees! Ja avaram, ruumilisem mõte, selline, mida saabki ainult riimis väljendada!
Kui tihti võib kuulda tobedat klišeed, et riim, rütm ja vorm ahistavad, et riimimine jõge mööda ja vabavärss seilamine meritsi. Tegelikult on ju otse vastupidi! Mis juhtuks proosakeelega, kui selle vormi vähendada, kaotada grammatika? Kas selle kommunikatiivsus suureneks, kui ei „surutaks enam oma mõtteid vägivaldselt etteantud vormi”? Ei, järele jääks poolearulise lalin või umbkeelse turisti kohmetus, kes loetleb kelnerile üksikuid nimisõnu. Grammatika korsetita keel on primaadi hõikumine, mis ehk midagi signaliseerib, aga midagi sisukat ei ütle. Kommunikatiivsus ja vahendatav vaimuruum hoopis suureneb vormi komplitseerumisel. Loomulikult on siin teatud triviaalsed ääremärkused: jah, võib olla sisutuid lauseid, mis on grammatiliselt korrektsed, jah, võib olla tühiriime, jah, ka vastuvõtja vaim peab olema vähemasti samamõõtmeline jne.
Eda Ahil on luuleanne, on riimianne. Tema parimad luuletused – head on nad kõik – on tõlkimatud, ürgüdini eestikeelsed. See tõlkimatus ei tulene sellest triviaalsest riimitõlkimatusest, sellest, et mõnes teises keeles on raske leida sama tähendusega sõnapaare, mis ühtlasi samamoodi kõlaliselt kattuks. Teadu­pärast sõna tähendus ei ole atomistlik, vaid orgaaniliselt kontekstitundlik tähenduspilv, kust tuttav ja meeleliselt vahendatav häälikuühend –
sõna – pelgalt maa-ankruna alla ripub. Seal mängib Ahi, nende pilvedega, luues või pigem leides neist kombinatsioone, mis tõesti on ruumiliselt sisukad, täis ruumilist, tõlkimatut tähendust. Ühte sellist „võtet” võiks nimetada homonüümia tähenduslike lühiste leidmiseks.
tee on külm ja tee on pikk.
asjalik ja kesine.
aga milleks igavik?
meil on siingi mesine. (lk 26)
Kas siin juuakse või käiakse teed? Mõlemat, see on auk, lühis homonüümias. Ruumiliselt tähenduslik ja võimalik ainult eesti keeles.
Mõned read on semantiliselt nii läbipõimunud, et ei kujuta ette intellekti, mis võiks seda haarata etteloetult kuulates, näiteks
Ja kui palju asemeid on
üheainsa asemel? (lk 16)
Aga võib olla ka nõnda, et kirjapilt vaesestab ja tähenduse harunemine mitmeks tuleb etteloetult paremini esile, näiteks
sa lenda kah, mis lõunamaadel viga,
sust kirjutada võin ka pliiatsiga
sulg olgu sulle kerge, viimne honey! (lk 8)
Viimane näide ilmestab ka seda, et see „meetod” ületab ka keeli ja võib sealt üsna vähehermeetilist värskust leida. Võib ju mõelda, karta, arvata, et selline luule ükskord „kirjutatakse ära”, ammendub, nii nagu on väidetud riimilise luule kohta, et see projekt on lõppenud, sest riime pole lõputult. Puhtmatemaatiliselt võiks ammenduda ka grammatika või kõnegi, kuid nii pöörased eukleidilise mõistuse hirmud ei vääri eriti tähelepanu.
Triviaalsuse ohu eest hoiatada võiks igal pool, ilmub ju palju sellist vabavärssigi, mis on nii argine ja ajakirjanduslik, et isegi pehmete kaante vahelt seda leides tundub kõige ajatum asi sellise luulekogu puhul just ja ainult see trükitehniline liialdus.
Inimesed sünnivad ja alustavad nullist ning on mõneti paratamatu, et enne kui jõutakse piisavale luulekogemuse tasemele, riimitakse vähemalt korra „arm” ja „karm” ning ollakse selle saavutuse üle uhkegi. Küllap avastatakse ka mõningaid triviaalsemaid homonüümilisi lühiseid samasuguse vaimustusega, avastatakse oma emakeelt, et meie keeles on armil ja armul sama sõnatüvi, et samamoodi vannutakse truudust ja kurja, puhketakse õide ja nutma, või mis veelgi võluvam – puudutus on ilmaütlev puudu – ning lühim armastusluuletus, mis tõesti luuletu, on lihtsalt keelest üles korjatav kõikSus.
Ja mõistagi saab mängida ka fraasi või idioomi tasandil ning nõnda edasi kuni romaanipikkuste kummastusteni šklovskilikus mõttes.
Mis painutanud kord, sind lõpuni painab (lk 42)

Sisu ja sõnum
Vaevalt et suurt William Jamesi saab süüdistada lihtsakoeliste dualismidega opereerimises, tema inimeste kaheks jaotamine eksistentsiaalse üldhäälestuse kaudu loomult rõõmsameelseteks (healthy-minded) ja loomult raskemeelseteks (morbid-minded) tundub olevat ka siin võtmeliselt tabav. Nii veider kui see ka pole, meenub mulle ainult üks luuletaja, keda praegu võiks kõrvutada Eda Ahi sügavalt rõõmsameelse loomusega – see on Contra. Raskemeelsus ja verega kirjutamise nõue tundub olevat saanud sedavõrd kanooniliseks (eriti nooremate luuletajate seas), et loomine mängulustist ja jõudude ülejäägist (muide, samuti Nietzsche kirjeldus) võib tekitada paljudes ületamatut võõristust – kelmikas elurõõm ja pulbitsev riimimisvõime eristub lihtsalt nii drastiliselt tavapäraseks saanud vabavärsilisest südame- ja hingeveritsemisest, mis jonkleb – vist fs-ist saati –  pideva nirena läbi noorema eesti luule.
Eda Ahi luulest võib välja tuua kaks peamist liini, mis on – antagu mu vanemlikkus andeks! – üsna eakohased, nimelt, suhted vastassooga ja eksistentsiaalsus. „Gravitatsioon” – Maa külgetõmme – on hea ja tabav pealkiri, sest Eda Ahi eksistentsiaalsus on rõõmus maisus: Jumal on surnud ja taevas on tühi ja nii ongi tore! Korduvalt võib leida vastavaid motiive, näiteks nimiluuletuses:
peas sinu maadligivajutav kroon,
sinna, kus juhid mind, kuulekalt astun.
armastan raskelt sind, gravitatsioon,
ega vahetaks tiibade vastu. (lk 53)
Samuti on väga ilmekas luuletus „peetrusele”, mille avavärss algab lausa häh-iga:
häh, eks hoia kinni taevavärav,
piidle aga põlastavalt, vaata –
olen oreoolitagi särav.
tean, et jäängi tõotatud maata. (lk 47)
Ja juba varem tsiteeritud: „aga milleks igavik? / meil on siingi mesine”
(lk 26), korduvalt läbib ka saatuse motiiv: maailm on aineline ja vääramatu, aga siin on ka lõbud ja elurõõm. Pole mõtet haliseda ja tühja taevast needa, kiunuda Ciorani kombel sündimise ebaõnnest või elust kui lõksust, salmidest õhkub lausa programmilist saatusearmastust. Näiteks luuletuses „manifest”: „kahetsust ei võta eales pähe – / tean, et iga tee ei viigi Rooma. / pärast vihma iialgi ei lähe / lootusrikkalt lompidest ma jooma. // võtan vastu kõik, mis täring annab”
(lk 50) või teises tähendusliku pealkirjaga luuletuses „otsus”: „nüüd aeg on lüüa reipalt kokku kandu / ja tunnistada: söör, see laev ei randu. / said pihta? seda rutem tuleb põhi. // mis muud see ilm kui võimatuse kants, / kus kaotajad kõik. kas veel üks tants?”
Teine peamine liin, nagu öeldud, on inimsuhted, täpsemalt selle vitaalse ja dekameronlikult elujaatava tütarlapse romantiline suhtumine noormeestesse. Ütlen nimelt tütarlapse, sest selles suhtes puudub igasugune naiselik küpsus, olgu argitõsine partnerlus, kaotuse- või titevalu, saati leselein. See on romantiline lahus- ja eemalolek, mida iial ei ületata, aga ka see on reibas ja tore. See sagedasti korduv sõna „iialgi” ei kraaksata kordagi süngelt ja pahaendeliselt, vaid lausa võidukaltki, just selline tütarlapselik õrritus poiste suunas: „Hi-hi-hii! Ha-ha-haa! Iial mind te kätte ei saa!”.
See tütarlapselikkus aga ei implitseeri lihalikku karskust, süütust ja neitsipuna, vastupidi, korduvalt kohtab dionüüsilist joovastust – „ma tahan lihtsalt tantsida end segi” (lk 37) –, sängki kohtab lihateadlikku mitmust:  „see ei õpi reegleid, kes ei mängi. / ma ei ole jõgi ega vaja / üht ja ainsat muutumatut sängi” (lk 50) ja „kõik on võrdselt kordumatud – / milleks tahta ebamaist? / siiralt sooritatud patud / ainult kaunistavad naist”(lk 22), aga selles puudub igasugune seksuaalne painajalikkus, igasugune armulämbe iharus, igasugune rauge lembus, saati taltsutamatu niudejanu meheseemne järele.
Eda Ahi vormiosava ja loomult rõõmsameelse luule iseloomustamist saaks jätkata veel pikalt (näiteks väga paljud luuletused suhestuvad erinevate kultuurilooliste karakteritega, piiblist kirjandusklassikani), aga tahtsin esile tuua just need paar karakteristikut, milles nägin (positiivset) irdumist praeguse eesti luule peavoolust (kui üldse oletada end midagi sellist aduvat).
Üks osa nooruse ilust ja elurõõmust seisneb tuleviku avatuses: nii palju on elustsenaariume, mis kõik võivad realiseeruda! Siis on kunsti roll neid stsenaariume avada, pakkuda valikuid, võimaldada mõttes läbi elada erinevaid tulevikke ja elusid. Ka „Gravitatsioon” sisaldab muu hulgas piisava galerii pöördumatult traagilisi elusaatusi, mis iial ühte reaalsesse ellu ei mahuks, aga vaimustavalt kutsuvad on kõik (pöördumatult traagilisel elusaatusel on nooruses suur esteetiline kütkestavus). Ületanud mingi elutunnetusliku ekvaatori, hakkab inimene loomingu fiktsionaalsetes maailmades nägema elustsenaariume, mis kunagi oleks ehk võinud olla – ei ole enam tuleviku, vaid minevikuvõimalikkused. Mina leidsin siit ühe sellise õnneliku lapsepõlve, mida mul pole kunagi olnud, aga nüüd on. Kogeme ju mälestusi ja unistusi nii äravahetamiseni sarnaselt.
Aitäh, Eda!