-
Propagandafilm on film, mille ideoloogia suhestub riigi või selle ideoloogiaga. Veel kitsamalt võiks ütelda, et propagandafilm on film, millega soovitakse tugevdada riigi või mingi koosluse ühtsustunnet. Seda tüüpi filmi temaatika on aktuaalne ka Eestis vähemalt pärast filmi „Nimed marmortahvlil” retseptsiooni. Kummatigi on demokraatlikes riikides ja muidu liberaalse maailmavaate juures propagandal halb maitse. Vähemalt reformeeritud kristlusest ja valgustusajastust saadik on läänemaine filosoofia järjepidevalt süstinud usku, et inimese…
-
Ennevanasti kasvasid inimesed tugeva maatoidu peal ja paljud neist olid terved nagu purikad. Nad olid harjunud maast madalast tööd vihtuma ja heinakaarel või künnisiilul ei olnud neile võrdset tänapäevaste inimestega. Eestlaste geneetilist tugevust tõestab seegi asjaolu, et traditsiooniline viina ja õlle segamini joomine näiteks kusagil Võtikvere risttee kõrtsis A.D. 1768 ei toonud eesti peremeestele erilisi komplikatsioone: keegi polnud kuulnud idiootide toonasest üleproduktsioonist eesti rahvuskehandis. See viin…
-
Mida me eeldame ühelt komöödiafilmilt? Kiireid hüppeid, seda, et armastusest vihkamiseni, voodist tapmiseni jõutaks kähku, siis saab kõvasti nalja. Veel ootame teravmeelseid repliike, mis dialoogis üksteisega haakuvad, sel viisil võimenduvad ning mida vaataja hiljem, ise naeru lagistades, edasi rääkida saab. Komöödia peategelane peaks, lups-lups, ühest väljapääsmatust olukorrast teise, veel hullemasse kargama, väljapääsud väljapääsmatutest olukordadest peaksid olema originaalsed, sellised, mis vaatajat üllatavad, talle lusti ja rõõmu pakuvad.…
-
Ainult paar olukorda värava all
Kuni kolmapäeva hommikuni oli „Berlinale” kriitikute edetabelis tõtt-öelda üksainus tipphindesaaja, Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” Daniel Day-Lewisega. See naftamagnaadi-vestern jõuab juba sel nädalal linnakinodesse nii Eestis kui ka Berliinis, nii et pikemalt pole mõtet peatuda. Hiinlane Wang Xiaoshuai „Usume armastust” oli üksnes järjekordne nn hiina realismi meistriteos, nagu neid kohtab igal suuremal festivalil, ja see on tase, milleni eesti filmitegijatel annab…
-
„Tallinn pimeduses” kannab ametlikult tiitlit „musta huumoriga vürtsitatud thriller-põnevik”, tegelikult võiks sellele niigi lohisevale žanrikirjeldusele lisada veel pool tosinat määratlust: neo-film-noir, paroodia, camp, satiir, b-film, thriller, röövifilm, Eesti „Ocean’s 11”. Kõigis neis on ka omajagu tõtt, nagu ka kunagi režissööri enda välja käidud sõnas „spageti-iistern”.
Tegu on tõenäoliselt maailmas enim näidatud Eesti filmiga. Eredamateks faktideks seejuures väidetav edu „Sundance’il” ja Hõbedane Alexander Thessaloníki festivalilt (sama, kus Veiko…
-
Kataloonia pealinnas 31. jaanuarist kuni 3. veebruarini aset leidnud XI rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali „DocsBarcelona” ühed peategelased olid eestlased, kes said filmiideede kaitsmise foorumi 24st finaalkohast koguni kolm. Üldse esitati tänavu 144 filmiideed ning ka Rootsi suutis samuti oma kolm projekti läbi tiheda sõela suruda.
Mida kujutab endast aga ingliskeelse sõna „pitching” taha varjuv tegevus? Ka Jaak Lõhmus on 21. IX 2007 Sirbis maininud tõika, et eesti…
-
Siinse ennenägematu kaadervärgi mõtles välja ja valmistas Olav Neuland oma esimese amatöörfilmi tarvis. Sajameetrisel trossil veerev operaatorikäru andis kahemõõtmelisele pildile uskumatu ekspressiivsuse ja mingi toreda ruumilisuse. Sedakorda istub kärul peaoperaator Rein Maran, oleme „Lindpriide” võtetel kusagil Viitna ja Vergi vahel suvel 1970. Olen äsja saanud Karasjovilt, filmi režissöörilt, loa kutsuda käru „leiutaja” Olav Neuland siia lavastaja assistendiks. Õhinaga, ehk liigagi suure hasardiga sukeldub poiss töösse. Kahe…
-
Kõnelesime mõne aasta eest ühe kolleegiga Berliini rahvusvahelisest filmifestivalist ja tema küsis: kas tõesti peab ikka veel eestikeelses lehes kirjutama, et „Berlinale” on üks maailma tähtsamaid filmifestivale ja sellega koos peetav Euroopa filmiturg üks neljast olulisemast filmilaadast maamuna peal. Tookord arvasin, et vist ikka veel peab seda meelde tuletama, tänavu arvan, et ega vist enam ei pea. Kõik on täna juba selgem ja Berliin filmilinnana filmieestlastele…
-
Vaadeldes filme kui tööstusprodukti, näeb lisaks majanduslikele kaalutlustele ka sotsiaalset või poliitilist tellimust filmi sisu ja/või vormi valikus. Sageli on filmil lisaks ideoloogilise meelsuse kultiveerimisele ka teraapiline ja profülaktiline funktsioon. Filmitööstuse viimase aja toodete seas on selgelt näha „ravivate” filmide osa. Kui „piinamisest” on saanud poliitilise terminoloogia tavaline osa, on vajalikuks ka traumaatilise kogemuse vallandamine.
Sel taustal on mõistetav ka nn torture porn õudusfilmide üllatav populaarsus.…
-
Hiljaaegu mõtlesin sellele, miks pole raamatud enam sama populaarsed kui viimastel aastakümnetel. Üks põhjusi, mis mulle pähe turgatas, oli see, et raamatut ei ole väga lihtne tarbida. Ta nõuab üksjagu palju aega nii lugemiseks (tarbimiseks) kui ka järelemõtlemiseks. Raamat ei sobitu tarbimisajastu ideaalidega kaugeltki sama hästi kui kiirtoit, kolmeminutiline eurolugu või eriefektidest tulvil sõnumivaba action.
Selle sama ajastu kummalisusest ja kompromiteerivast mõjust inimhingele kõneleb omal moel ka…
