-
Autoriteetses Frankfurter Allgemeine Zeitungis (18. II) avaldatud auhindade kommentaaris kuulutas kriitik Verena Lueken: „Brasiillase José Padilha „Eliitrühm” ei ole mingit auhinda väärt.” Kriitik väidab, et režissöör ei valitse materjali. „Vaataja on pandud pidevalt jooksma vankuva kaamera järgi, mis püüab anda ülevaadet korrumpeerunud politsei heitlustest narkoärikatega Rio de Janeiro favela’des, kuid ei suuda anda õiget pilti, kes on kelle poolel ning milline on sealsete agulite elupõrgu.” Vihane…
-
„Mul on mälestusi, millest ma ei teadnudki, et need veel alles on” – uhkelt öeldud.
-
Peaauhinna Kuldkaru saanud brasiillase José Padilha „Eliitüksus” narkopolitseirühmast ja nende pealinnas valitsevast/valitsenud (poliitilisest) korruptsioonist tekitas kriitikute kirjutistes väga vastukäivaid arvamuspöördeid. Kõrget kunsti justkui napiks. Samas on see väärt film just oma karmi realismiga, ja režissöör valdab oskusi, millest Maarjamaa kineastid ei oska vist ammu enam unistadagi; kommunismi ajast õlule saadud taak on nad kardetavasti vist mitmeks põlveks realiteedi tajumise tahtmisest võõrutanud. Samas mõtled: nn Pullapää kriis,…
-
Minu filmi tulek algas päris vara. Elasin Tallinnas Raua tänaval, vanas õpetajate majas, kuhu kolisime siis, kui olin päris pisike. Aga maja oli suur, seal oli palju klutte koos ja saatus tahtis nii, et meil lõi pähe mõte, et hirmus põnev oleks fotoga tegeleda. Meie majas elas Anton Mutt, ka Andres Sööt. Antošal (Anton Mutt – toim) oli fotoaparaat, hakkasime koos pildistama. Esimene maailma jäädvustamise võimalus…
-
Stseen lõpeb. Publik – vähemasti see publik Varssavi kinosaalis, kus mina filmi vaatasin – ohkab, kahiseb, tõmbab kollektiivselt hinge tagasi. Nagu tegijad olidki ette näinud, teavad vaatajad siin, et need sõjamehed, sõjaeelse Poola ohvitserikorpuse õied, ei jäänud ellu. Ja nendeta polnud loomulikult ka vaba Poolat.
Omal moel esindab see episood – nii tegevus ekraanil kui ka publiku reaktsioon – režissöör Andrzej Wajda kunsti kvintessentsi. Juba pool sajandit,…
-
Eesti Vabariigi sünnipäeval taas ekraanile ja mõne päeva pärast ka DVD-levisse jõudev Theodor Lutsu mängufilm „Noored kotkad” (1927/2008) pälvis omal ajal laialdase publikuhuvi, mis väljendus lausa nii ägedalt, et politseinikud pidid Tartus Apollo kino juures avaliku esilinastuse päeval, 20. novembril 1927 korda looma. Apollos käis vastset kinopilti vaatamas sõjaminister Nikolai Reek, Tallinna linastusel esietenduskinos Gloria-Palace 14. detsembril istus publiku hulgas riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu). Mõni…
-
Propagandafilm on film, mille ideoloogia suhestub riigi või selle ideoloogiaga. Veel kitsamalt võiks ütelda, et propagandafilm on film, millega soovitakse tugevdada riigi või mingi koosluse ühtsustunnet. Seda tüüpi filmi temaatika on aktuaalne ka Eestis vähemalt pärast filmi „Nimed marmortahvlil” retseptsiooni. Kummatigi on demokraatlikes riikides ja muidu liberaalse maailmavaate juures propagandal halb maitse. Vähemalt reformeeritud kristlusest ja valgustusajastust saadik on läänemaine filosoofia järjepidevalt süstinud usku, et inimese…
-
Ennevanasti kasvasid inimesed tugeva maatoidu peal ja paljud neist olid terved nagu purikad. Nad olid harjunud maast madalast tööd vihtuma ja heinakaarel või künnisiilul ei olnud neile võrdset tänapäevaste inimestega. Eestlaste geneetilist tugevust tõestab seegi asjaolu, et traditsiooniline viina ja õlle segamini joomine näiteks kusagil Võtikvere risttee kõrtsis A.D. 1768 ei toonud eesti peremeestele erilisi komplikatsioone: keegi polnud kuulnud idiootide toonasest üleproduktsioonist eesti rahvuskehandis. See viin…
-
Siinse ennenägematu kaadervärgi mõtles välja ja valmistas Olav Neuland oma esimese amatöörfilmi tarvis. Sajameetrisel trossil veerev operaatorikäru andis kahemõõtmelisele pildile uskumatu ekspressiivsuse ja mingi toreda ruumilisuse. Sedakorda istub kärul peaoperaator Rein Maran, oleme „Lindpriide” võtetel kusagil Viitna ja Vergi vahel suvel 1970. Olen äsja saanud Karasjovilt, filmi režissöörilt, loa kutsuda käru „leiutaja” Olav Neuland siia lavastaja assistendiks. Õhinaga, ehk liigagi suure hasardiga sukeldub poiss töösse. Kahe…
-
Mida me eeldame ühelt komöödiafilmilt? Kiireid hüppeid, seda, et armastusest vihkamiseni, voodist tapmiseni jõutaks kähku, siis saab kõvasti nalja. Veel ootame teravmeelseid repliike, mis dialoogis üksteisega haakuvad, sel viisil võimenduvad ning mida vaataja hiljem, ise naeru lagistades, edasi rääkida saab. Komöödia peategelane peaks, lups-lups, ühest väljapääsmatust olukorrast teise, veel hullemasse kargama, väljapääsud väljapääsmatutest olukordadest peaksid olema originaalsed, sellised, mis vaatajat üllatavad, talle lusti ja rõõmu pakuvad.…
