-
Kolm noort filmiinimest 1983. aasta 26. mail Leningradis: Ago Ruus, Tiina Lokk ja Juris Podnieks. Taustaks üleliiduline filmifestival. Ago on siia toonud Peeter Urbla mängufilmi „Šlaager”, mille operaator ta on ja mis on saanud küll maksimaalse koopiate arvu üleliidulises levis, kuid ideoloogiliselt tiinel festivalil tähelepanu ei ärata. Juris Podnieks on tõusev läti täht, saab oma dokfilmiga „Küti tähtkuju” siin suure preemia. Üpris mitmetähenduslik lugu läti punastest küttidest! Noor toimetaja Tiina…
-
Siinne pilt filmiplatsilt on omamoodi ju haruldane, päriselt sama paari me Arvo Iho „Vaatlejas” (1987) ei näe. Jah, laua taga, puss peos, istub tõepoolest Erik Ruus (Peeter), kuid partneriks (Aleksandra) pole mitte Svetlana Tormahhova, nagu filmi lõppversioonis, vaid Nina Ruslanova. Tegu pole näitlejaprooviga, vaid oleme esimesel tõsisel (ja kallil!) filmiekspeditsioonil Koola poolsaare kõhu all Kandalakša lahe ääres. Arvo Ihole on see film lavastajadebüüdiks ja saatus on talle armuline, et Ruslanova…
-
1970. aastate kultuuriministeerium tellis aeg-ajalt portreefilme kunstnikest. Nüüd oli päevakorral kunstnikuhärra Peeter Linzbach. Sestap olemegi Olav Neulandiga roninud Ott Kangilaski hüperboheemlikku ateljeesse Tallinna Kunstihoones, et siin Peeter Linzbachiga kokku leppida, millal ja kus saaksime teda filmida. Budafok, Ungari konjakilaadne vedelik, kulub kiiresti, Peeter on kõnehoos ja tõukab vahetevahel minu mikrofoni eemale. Tema ainulaadne eesti-saksa-vene aktsendiga jutt on kui elus folkloor – tulek Pariisi, seiklused tööotsinguil, tutvumine René Clairiga… Mingis seletamatus…
-
Üks soojemaid mälestuspilte maikuust 1974. Dokfilmi võttepäev Rõuge kandi orelimeistritest vennaste Kriisade Meelaku talus on õhtule saamas. Režissöör Olav Neuland surub lahkumisel kätt Jenny Siimonil, professor Hugo Lepnurm kõrval muhelemas, oma igivana portfelliga on ligi astunud ka Rolf Uusväli.
-
Mõrkjas meenutus augustist 1991: Vene tanketid televisioonimasti all. Kaameraga mees on Arvo Vilu, minu parasjagu teoksil dokfilmi „Isand ja ori” operaator. Õieti pidime hommikul filmima viljakoristust esimestes taassündinud taludes, nüüd aga sebime siin. Linnas oleme jõudnud ronida tuletõrjemaja torni ja filmida vägevaid betoonplokkidest barrikaade Lomonossovi ehk Gonsiori tänaval. Oleme esimesed ja ainsad, kes taipavad sinna üles ronida. Päris tipus oleks raskekuulipilduja kergelt võinud sihtmärgiks seada Eesti Raadio ja televisioonimaja! Siin…
-
Augusti lõpp 1982, varahommikune udu lisab filmivõtetele müstilisust. Operaator Mihkel Ratas ja režissöör Jüri Müür on Tallinna külje all uskumatult pikkade kiviaedadega Rebalas. Arheoloog Vello Lõugas ei mahu sellele pildile, küll aga räägib varsti kaamera ees siinsetest muinaspõldudest ja kivikalmetest. Teeme „Künnimehe väsimust”, pikka probleemfilmi, mis toob tegijatele üleliidulisi loorbereid ja peatse ekraanikeelu. Mõni aeg tagasi leidsin arhiivist EKP Keskkomitee salajasest materjalist ka otsesõnalisi süüdistusi autoritele: „… puudub aktiivne kodanikupositsioon,…
-
Mida kaugemale jääb 1971. aasta kuum suvi Jaltas, kui sai „Metskaptenit” tehtud, seda värvilisemaks muutuvad mälestused. Aeg on oma töö teinud, kurjade kriitikute maha materdatud film hiilib ise üha romantilisemalt silme ette ja siin-seal on tunne, nagu oleksidki olnud üks metskapteni madrustest. Näe, Mann (Luule Paljasmaa) lohutab laevajänest Lõõtspilli (Heino Mandri). Samal õhtul arreteerib Jalta miilits Heino Mandri ja Rein Areni, kes Fortuunalt öömaja poole astuvad, räbaldunud kostüümides ja paarinädalane…
-
Külm 1974. aasta suvi Hiiumaal kusagil Kõpu kandi mererannas. Arvo Pärt ja Jaan Tooming teevad „Värvilisi unenägusid”. Kaasrežissöör Virve Aruoja on vinge tuule eest kadakates peidus. On üllatav jälgida, kuidas nii erineva temperamendiga mehed – peaaegu et tuli ja vesi – siin rahumeeli koos töötavad. Mõne päeva eest olime lindistanud Luidja rannas Jaani laulmist („Oh saaksin käia…”), kus teiste rütmitagujate seas ka Arvo Pärt suure puumalakaga õõnsale pajutüükale tümpsu lõi.…
-
Higisel seljal heinapebred ja parmud – selle foto aja ja koha saan üsna täpselt paika panna. Oleme „Koduküla” võtetel Saaremaal Taaliku heinamaadel, päev on 21. juuli 1969. Eelmisel päeval on Apollo 11 maandunud Kuul. Olime öösel Peep Puksiga, parasjagu käsil dokfilmi režissööriga, täiskuu (!) särades kõndinud Taaliku välja peal, lehmakellad tinisesid, talude koerad pidasid sideseanssi ja ameerika poisid tantsisid Kuul kaerajaani. Toominga Peetri kaamera saab siin kätte tõelised heinatalgud, ega…
-
Peeter Simm on tulvil omaenda mõtete murelikku segadust. Võtteplats on Lillekülas raudtee ääres, aasta on 1993. Erastuudio teeb „Ameerika mägesid”, sest Tallinnfilm on verest tühjaks jooksmas. Kõik on nüüdsest vabakutselised. Soomest laenatud kaamera juures toimetab Antti Härkänen, niiskes sügistuules lõdisevad Ago Ruus ja Kaljo Kiisk. See on Peeter Simmi esimene koostööfilm, sedakorda prantslastega. Algselt farsina mõeldud ja üles võetud filmist saab prantslasest montažööri käe all kesine psühhodraama.
-
On väga külm, küllap üle 20 kraadi. Audru vingelt tuulisel väljal poseerivad Arvo Kukumägi tõllakutsari rollis ja Juhan Viiding Vigala mõisahärra von Uexküllina. Mark Soosaar teeb 1979. aastal pooletunnist „katsefilmi”, mis saab nimetatud „Õpetajaks”. Filminduse asjapulgad nõuavad, et Mark tõestaks oma oskust teha ka mängufilmi, olles üheaegselt stsenarist, režissöör ja operaator! Järgmisel aastal teebki ta pika debüüdi „Jõulud Vigalas”.
-
Veebruar 1979 Rõuge-taguses metsakülas. Pärast katastroofiliselt vihmast sügist on miinus 30 kraadi pakast, filmikaamera külmub kinni. Olav Neuland teeb oma esimest mängufilmi „Tuulte pesa”. Koos operaator Arvo Ihoga on suvel valitud sobilik talu, kuid sügisestes lausvihmades on metsateed muutunud rasketele tehnikaautodele läbimatuks. Ja nüüd, talvel, on lumi nabani. Filmiadministraatoritel tõusevad probleemid üle pea, hädakisa kostab Tallinnasse. Aga Olav ja Arvo möllavad edasi.
-
On märtsi lõpp1977, Lennart Meri ja Rein Maran Ropi tundrus Käsivarre Lapis, 1200 km Helsingist. Eile oli vägev lumetuisk, istusime põdrakasvatajate onnis muust maailmast ära lõigatuna. Täna sätime koos saami poistega porokarju üle vaatama. „Linnutee tuulte” filmirühm on läbi ime lõpuks Soomes. „Visake küürud seljast, poisid, oleme vabal maal!” – Lennartilt. Moskva ei andnud meile väljasõiduluba, fiktiivsete küllakutsetega oleme nüüd siia imbunud, kuu aega plaanitust hiljem. Eile õhtul lindistasin Nils…
-
„Kuuejalgne põder on ülijumala Tooru loom. Ta elas pärast suurt veeuputust esimeste inimeste aegu, oma kuue jalaga liialt väle küttidele.” Nii kirjutab Lennart Meri kolm kuud hiljem „Toorumi poegade” tekstilehele. On augustikuu lõpp aastal 1988, meie filmirühm on Lääne-Siberis juba teisel ekspeditsioonil Agani lisajõe ääres. Tõltšinite suveleeris oleme jäädvustamas hantide rituaalseid karupeiesid. Lennart oli algaja fotomees, nüüd on ka tema… Töötame kui tuhat hiinlast, karupeied kestavad päikesetõusust loojanguni ja nii…
-
Uksepiidale toetuv mõttesse vajunud habemik on Vladimir Karasjov, pingil paremal peaoperaator Rein Maran, keskel, mustade prillidega, nagu peab, teine operaator Illis Vets. Laual kartulikauss, silgud, petroolilamp… Muidugi „Lindpriid”, siin veel oma ehedas sünnitusvalus kusagil Vergi lähedal metsatalus juulis 1970. Olin hommikul pannud külge elektrikute „kassid” – teate küll, säärased kõverad konksud, millega elektriposti otsa ronisin ja pinge all juhtmetele sünkroonkaamera toitekaabli kinnitasin… Võsult kohale kutsutud elektrimees keeldus sellest tööst: liinipinge…
-
-
Foto on tehtud Taimõril 13. juulil 1977. aastal. Lennart Merel on käsil tähtis tehing: nganassaani šamaan Demnime ja tema poeg Dülsimaku nõuavad esinemistasuks viit vodkat, sestap need iseäralikud käed üsna ühemõttelistes asendites. Tänaseni on meeles ebameeldiv mekk sellelt jutuajamiselt otsekui valgete kolonisaatorite aegadest kusagil Aafrikas. Tõsi, andsime need õnnetud viis „asunikku” üle alles kolme päeva pärast pika filmimisöö järel. Pimedasse kotta sättisime 1000vatise valgusti, kohalikust klubist 17 kilomeetri takka laenasime…
